Ma poleks kunagi uskunud, et pean valima oma laste vahel. Mu tütred, Kärt ja Madli, kolisid pärast ülikooli koju tagasi, rabeldes töökohtade ja üüri maksmisega, samal ajal kui mu seitsmeaastane poeg Jaagup vajas minu armastust ja turvatunnet. Tütred olid pärit mu esimesest abielust ning nende isa jäetud kibedus oli ikka veel tuntav – see hoidis neid minust eemal ja muutis nad ükskõikseks minu lahkunud abikaasa ja Jaagupi isa Villemi vastu.
Kui meid tabas tragöödia ja Villem suri, mattus meie kodu leina. Jaagup, kes vajas lohutust, hoidis minu ligi, samal ajal kui mu tütred keset seda õudusunenägu sisse kolisid. Alguses olid nad viisakad, isegi kaastundlikud, kuid nende külmus Jaagupi vastu oli ilmselge. Nad ignoreerisid poisi katseid nendega lähedust luua, jättes lapse pettunuks ja haavatuks – abitu laps, kes jäi täiskasvanute vana vihavaenu vangiks.
Pöördepunkt saabus siis, kui Jaagup jäi haigeks. Usaldasin Kärdi ja Madli teda vaid paariks tunniks valvama, et avastada hiljem, et nad olid eiranud poisi hüüdeid ja teateid. Mu poeg, näljane ja värisev, oli jäetud täiesti üksinda, samal ajal kui tütred otsisid vaid vabandusi. See teadmine tabas mind valusalt: nende vimm poisi isa vastu oli kaalunud üles igasuguse vastutustunde või kaastunde.
Viha, lein ja kaitseinstinkt põrkusid minus. Seadsin tütred valiku ette ja nõudsin aru. Nende vabandused kõlasid tühjalt, nende selgitused olid nõrgad. Teadsin sel hetkel, et pean tegutsema – mitte pahatahtlikkusest, vaid kohustusest Jaagupit kaitsta. Andsin neile nädala aega väljakolimiseks, mitte sellepärast, et armastaksin neid vähem, vaid seetõttu, et ma ei saanud enam lubada sellist hoolimatust.
Nüüd on mu kodu vaiksem, kuid turvalisem. Jaagup tunneb end taas hoituna, teda ei varjuta enam vimm ja ükskõiksus. Otsus seada poeg oma täiskasvanud tütardest ettepoole oli valus, kuid vajalik. Ma ei luba oma noorimal pojal üles kasvada tundega, et ta on armastuseta või hooletusse jäetud. Tegin seda, mida teeks iga ema: kaitsesin oma last, isegi kui see otsus murdis mu enda südame.