Vanglabloki õhk haises roostes raua, higi ja hirmu järele.

Õhk oli nii paks, et tundus, nagu saaks seda noaga lõigata.

Lahtrisse number 17 toodi uus vang — umbes kuuekümne viie aastane hallipäine mees — kes kõndis aeglaselt, pilku tõstmata, selle inimese rahuga, kes on oma saatusega juba leppinud.

Tema käed värisesid, aga mitte nõrkusest: see oli värin kellelgi, kes oli õppinud igat liigutust kontrollima.

Tema nimi: Siim Pärn.

Tema toimikus: mõrv eritingimustel, eluaegne vangistus.

Lahtris oli seitse meest. Kõik pöördusid teda jälgima.

Oli lihtne teda hinnata: vanamees, nõrk, ilma sidemeteta, ohutu.

Aga tema silmades oli midagi… midagi jääkülma. Rahu, mis tegi rahutuks.

Bloki liider, “Elajas”, kahekümnendates korpulentne mees tätoveeringutega, mis ulatusid kaelani, jälgis teda viltuse naeratusega.

Ta oli selle koha kuningas. Ta kontrollis voodeid, toitu ja reegleid. Tema võim sündis hirmust, mitte austusest.

— Nojah, vanaisa — irvitas ta lähenedes. — Siin peavad kõik uued teenima. Kas sa saad reeglitest aru?

Siim asetas oma kausi lauale ja vastas vaikse häälega:

— Reeglid… sõltuvad alati sellest, kes neid kirjutab.

Elajas naeris valjusti ja lükkas teda.

— Siin kirjutan need mina.

Vanamees ei vastanud. Ta istus lihtsalt alumisele narile ja sulges silmad.

Teised naersid. Nende jaoks oli see tavaline stseen: järjekordne vanamees, kes õpib peagi oma kohta.

Aga midagi Siimu vaikuses ei klappinud.

Järgmisel päeval valas Elajas taldrikutäie kuuma putru tema tekile.

Siim ei reageerinud. Ta ainult vaatas teda — külma, läbistamatu pilguga.

— Mis viga, vanamees? Kas külmusid ära? — naeris Elajas.

Vaikus.

Siis haaras ta tal kaelast.

Vanamees ei teinud vastupanu, ütles vaid:

— Ära puuduta mind, poiss.

— Ja kui puudutan? Mida sa teed, vanamees? — urises Elajas.

Siim vaatas teda. Lühike, terav sähvatus käis üle tema silmade.

— Ma hoiatasin sind.

Löök saabus. Rusikas näkku.

Siim ei kukkunud. Ta pühkis vaid sõrmega verd, vaatas seda, nagu see ei kuuluks talle, ja pomises:

— Nüüd siis algas.

Sel ööl ei saanud Elajas magada.

Ta kuulis pehmeid samme, sosinaid, vaevu tajutavat liikumist pimeduses.

Ta tõusis istuli, aga nägi vaid vanameest, kes istus oma voodis, ärkvel, vaatas eikusagile.

— Ei maga, vanaisa? — küsis ta.

Vaikus.

Siis rahulik hääl:

— Magamine on luksus neile, kellel on puhas südametunnistus.

Järgmisel hommikul provotseeris Elajas teda uuesti.

Ei midagi.

Kolmandal päeval kaotas ta kannatuse. Ta võttis madratsi alt omatehtud noa ja lõi selle vanamehe kõrval seina.

— Kas teed, mis ma ütlen, või lõikan su kõrvad maha.

Siis muutus kõik.

Siim tõstis käe nii sujuva liigutusega, et keegi ei näinud, kuidas.

Hetkega oli tera tema käes, hoides seda tagurpidi, nagu oleks ta sündinud seda kasutama.

Elajas taganes.

— Mis deemon sa oled?

— Mitte deemon — vastas vanamees. — Ainult kogemus.

Ta asetas noa lauale.

— Vali oma lahingud hoolikalt, poeg. Mõnikord teist võimalust ei anta.

Sellest ajast peale valitses vaikus.

Keegi ei tülitanud teda enam. Kuulujutud kasvasid:

“See vanamees pole keegi suvaline.”

“Öeldakse, et ta oli agent… salateenistuste palgamõrvar.”

Elajas teesles naeru, aga tema käed värisesid.

Öösel nägi ta und vanamehe silmadest: hallid, liikumatud, nagu surm ise.

Päevi hiljem leiti naaberbloki vang surnuna. “Südamerabandus,” öeldi.

Aga need, kes teda nägid, teadsid, et see polnud nii: peenike punane joon ümbritses tema kaela.

Sel ööl lähenes Elajas vanamehele.

— Kas see olid sina? — sosistas ta.

Siim tõstis aeglaselt pilgu.

— Ja kui oleks? Kas see muudaks midagi?

— Ütle mulle! — karjus noor mees, lüües lauale.

— Ma ei tapnud kedagi — vastas vanamees rahulikult. — Ma ainult jälgin. Mõnikord hävitavad mehed ennast ise.

— Sa hirmutad neid! — möirgas Elajas.

— Ei — ütles Siim, vaadates teda verejäise rahulikkusega. — Ma näitan neile ainult nende deemonid. Sinu oma elab su naha all.

Noor mees taganes, tundes, kuidas värin kehast läbi jooksis.

Vanamees haaras tal randmest kinni vanuse kohta võimatu jõuga. Kuiv klõpsatus.

Elajas karjus.

— Ma ütlesin sulle, ära puuduta mind — sosistas vanamees. — Kui tahad elada, hoia eemale.

Sellest ajast peale polnud “bloki kuningas” enam kuningas.

Temast sai paranoiast söödud tont.

Kolm päeva hiljem leiti ta surnuna, linaga üles pooduna. Enesetapp, öeldi.

Siim vaid noogutas uudist kuuldes.

— Ta elas liiga kaua hirmus — pomises ta. — See oli vaid tundide küsimus.

Lahter 17 ei olnud enam kunagi sama.

Polnud enam kaklusi. Polnud karjeid. Ainult tihe, austav vaikus.

Isegi valvurid läbisid kiiresti trellide eest, vältides sisse vaatamist.

Vanamees oli endiselt sama: rahulik, kirjutas igal õhtul vanasse märkmikku.

Kui ta kuude pärast suri — valutult, hääletult — leiti ta pliiats veel käes.

Viimasel leheküljel seisis:

“Iga metsaline kannab inimmaski.

Oluline on teada, millal see eemaldada.”

— Siim Pärn, Agent Nr. 47. Juhtum lõpetatud.

Sellest ajast peale ei tahtnud keegi lahtris 17 magada.

Uued palusid koidikul üleviimist, pomisedes sama:

“Ma tunnen, et keegi jälgib mind.”

Ja seinal, peaaegu nähtamatute tähtedega graveeritult, olid alles sõnad:

“Vaikus on parim tunnistaja.”

Öeldakse, et kuupaistelistes öödes on ikka kuulda pliiatsi heli paberil.

Nagu surm ise võtaks märkmeid.