Kui küla vanaproua Eevi hakkas südasuvest kuni hilissügiseni iga päev oma katusele ronima ja sinna kummalisi teravaid puuvaiu taguma, hakkasid naabrid tema terves mõistuses kahtlema. Pärast abikaasa kaotust oli naine veelgi enam endasse tõmbunud ning tema kummastav käitumine tekitas küla vahel palju sahinat. Mõned arvasid, et ta kardab kurje vaime, teised aga pilkasid teda salaja, arvates, et naine üritab oma maja keskaegseks kindluseks muuta.
Eevi aga ei pannud kedagi tähele. Ta valis iga vaia hoolega, kuivatas neid ja teritas täpselt õige nurga all. Kui keegi küsis: „Miks sa seda teed?“, vastas ta vaid lühidalt: „See on mu kaitse, ma valmistun selleks, mis tulemas on.“ Keegi ei osanud neist sõnadest midagi arvata – kuni saabus selle aasta talv koos piirkonna ajaloo rängimate tormidega.
Detsembris tabas küla selline lumetorm ja tuul, et puud rebiti juurtega maast ning katusekivid lendasid õhus ringi nagu paberitükid. Külaelanikud kuulasid öö läbi hirmuga oma katuste kriginat; paljud katused ei pidanud tuule jõule vastu ja varisesid kokku või said rängalt kahjustada. Kuid kui torm vaibus, avanes kõigile hämmastav vaatepilt.
Kuigi peaaegu kõik küla majad olid saanud kahjustusi, seisis Eevi „kummaline“ katus püsti täiesti tervena, ilma ühegi kriimuta. Selgus, et need teravad vaiad olid osa vanast unustatud meetodist – need olid disainitud nii, et need lõikasid tuule tugeva löögi osadeks, hajutasid selle jõu ja suunasid õhuvoolud ülespoole. Vaiad toimisid tormi vastu kilbina ja kaitsesid maja konstruktsiooni.
Pärast tormi vaibumist mõistsid kõik, kui tark Eevi tegelikult oli. See meetod oli vana kaitsmistehnika, millest rääkis talle tema eelmisel aastal lahkunud abikaasa Ants ja mida kasutasid kunagi vanad põlvkonnad. Sel ajal kui külarahvas pidas naist hulluks, hoidis tema au sees oma mehe pärandit ja päästis üksinda oma kodu. Sellest päevast peale ei kahelnud keegi enam Eevi tegudes; tõeline tarkus võibki vahel teistele hullusena näida.