Kui ma tol õhtul proua Lehisalu uksest sisse astusin, arvasin, et lähen lihtsalt näljast kassi toitma. Ma ei osanud oodata, et see endasse tõmbunud naaber, kellest kõik taga rääkisid, oli 1960ndatel olnud kuulus džässlaulja, kelle vägivaldne abikaasa oli vaigistanud ja kes oli aastakümneid end varjanud. Sel hetkel, kui ta mulle otsa vaatas, mu randmest haaras ja palus oma kassi eest hoolitseda, teadsin, et olin sattunud loosse, mis oli suurem, kui keegi meie tänaval oleks osanud ette kujutada.
Järgnevatel nädalatel külastasin teda iga päev – tõin suppi, aitasin teda taastusravis ja toitsin Meldit, tema oranži triibulist kassi. Tema elutoas asuv vana klaver sai sillaks meie vahel ja ma mõistsin, et selle hapra ja üksildase fassaadi taga peitus hiilgav, kuid valus elu, mida keegi polnud kunagi näinud. Tema lugu rullus lahti aeglaselt: varastatud kuulsus, temast lahutatud tütar ja aastakümned vaikuses.
Siis tuli paljastus, mis mind vapustas. Tema tütar polnudki surnud, nagu kõik olid arvanud – ta oli lahkunud vihasena, loonud oma elu ja hoidnud distantsi. Proua Lehisalu polnud kunagi teadnudki, et tal on tütretütar. Värisevate kätega ulatas ta mulle paberitüki tütre viimase teadaoleva aadressiga ja ma tundsin endal lasuvat vastutuse koormat.
Nädalaid hiljem sõidutasime ta tütre koju. Taaskohtumine oli ehe ja emotsionaalne. Aastatepikkune valu, hirm ja arusaamatused tulid ilmsiks, kuid tänu tütretütre lahkusele ja tütre julgusele hakkasid müürid aeglaselt murenema. Proua Lehisalu sai lõpuks öelda sõnad, mida ta oli aastakümneid südames kandnud: et ta polnud kunagi lakanud neid armastamast.
Kaks nädalat hiljem lahkus proua Lehisalu rahulikult meie seast. Tema matustel mängis tema enda muusika, tema pere oli kogunenud ja ma mõistsin, et üks lihtne tegu – kassi aitamine – oli toonud päevavalgele pärandi täis talenti, julgust ja armastust. Vahel tähendab hea naaber olemine enamat kui lihtsalt lehvitamist – see tähendab astumist kellegi teise loosse, et aidata tal leida rahu, lunastus ja side oma lähedastega.