Kümme minutit pärast seda, kui Tanel oli kodust tööle lahkunud, märkas tema abikaasa Sandra köögi töötasapinnal tema retseptiravimite karpi. Sandra viis ravimipurgi Taneli töökohta, kus vastuvõtul teatati talle, et Tanel oli võtnud terveks nädalaks ametliku puhkuse. Kui Sandra saatis talle sõnumi koju unustatud ravimite kohta, vastas Tanel kirjalikult, viidates kiirele hommikusele tööpäevale.
Järgmisel hommikul jälgis Sandra Taneli autot, kui see pööras tavapäraselt kontorisse viivalt marsruudilt kõrvale ja peatus madala telliskivihoone ees, mille välissildil oli kirjas, et seal asub täiskasvanute koolituskeskus. Tanel väljus autost, sülearvutikott käes, ning kohtus oma endise naabri Peetriga, kes hoidis käes erkrohelist lõunakasti, mida kaunistasid värvilised multifilmilikud dinosaurused.
Keskuse territooriumil istusid Peeter ja Tanel õues laua taha. Laual olid dokumendimapis trükitud kaardid ja avatud sülearvuti. Samal õhtul kodus asetas Sandra plastist ravimikarbi otse köögilaua keskele ning võttis jutuks Taneli igapäevase tööle sõitmise rutiini ja tema külaskäigu koolituskeskusesse. Tanel selgitas, et Peeter vajas abi veebivormide ja lapselapse saadetud paberist sünnipäevakaardi lugemisel.
Et võimaldada Peetril osaleda oma esimesel täiskasvanute kirjaoskuskursuse nädalal, oli Tanel võtnud ametlikult puhkuse. Samal ajal säilitas ta tavapärase välimuse: kandis lipsu, võttis kaasa nahast sülearvutikoti ja lahkus igal hommikul autoga, nagu tavaliselt.
Järgmisel päeval saabus Sandra koolituskeskusesse, kus Peeter hoidis käes dinosaurustega kaunistatud paberkaarti ja luges valjusti ette selle sisse käsitsi kirjutatud sõnu.
Mõni päev hiljem saatis Tanel digitaalse foto, millel oli Peeter koolituskeskuse laua taga, roheline dinosaurustega lõunakast tema kõrval. Samal ajal kirjutas Peetri lapselaps paberiribale ning Tanel istus kõrvaltoolil. Sandra vaatas fotot oma nutitelefoni ekraanilt, asetas telefoni köögi töötasapinnale ekraaniga allapoole ja jätkas oma igapäevaseid toimetusi.