Pärast seda, kui purjus autojuhi põhjustatud ränk liiklusõnnetus oli viinud 17-aastase Hanna koomasse, veetis tema ema Sirje kuid haiglapalati nr 223 steriilses maailmas. Elustamisaparaatide piiksumise keskel sündis kummaline rituaal: iga päev kell 15:00 ilmus kohale turske, tätoveeritud mees nimega Marek, et istuda täpselt üks tund Hanna voodi kõrval. Ta hoidis tüdruku kätt ja luges talle ette fantaasiaromaane või rääkis vaiksel häälel oma igapäevastest võitlustest karskuse nimel. Kuigi meditsiiniõed kohtlesid meest tuttava lahkusega, katkes ühel hetkel Sirje kannatus. Ta nõudis selgitust, miks osaleb täiesti võõras inimene nii pühendunult tema tütre raviprotsessis.
Haigla koridoris toimunud vastuseis paljastas vapustava tõe: Marek oligi see purjus juht, kes Hanna autole otsa sõitis. Piinatuna süümevandeist ja olles oma vangistusaja ära kandnud, hakkas ta külastama intensiivraviosakonda kui märki „elavast meeleparandusest“. Ta valis külastusajaks kell 15:00, sest see oli täpne hetk, mil õnnetus kunagi toimus. Alguses tundis Sirje jälestust ja pidas mehe kohalolu oma leina rüvetamiseks, kuid tema vaatenurk muutus pärast seda, kui ta külastas ühte Mareki anonüümsete alkohoolikute rühma koosolekut. Seal kuulis ta meest võtmas täit vastutust oma „rikutud“ elu ja põhjustatud tragöödia eest. See ajendas Sirjet meest ettevaatlikult palatisse tagasi lubama – mitte andestusest, vaid meeleheitlikust vajadusest igasuguse positiivse energia järele, mis oli suunatud tema tütrele.
Kui nädalatest said kuud, toimus ühel Mareki ettelugemistunnil ootamatu muutus. Keset peatükki tõmbusid Hanna sõrmed äkitselt tugevalt ümber ema käe, andes märku teadvusele tulekust. Palat täitus peagi meditsiinipersonaliga. Kui Hanna ärkas, oli tema esimene mälestus madal ja tuttav hääl, mis oli talle igal pärastlõunal lohedest lugenud. Palati nurgas nuuksus vaikselt mees, kes oli temalt peaaegu elu võtnud, olles tunnistajaks paranemisele, mille nimel ta oli palvetanud, kuid mida ta ei tundnud end väärivat.
Tee tervenemiseni oli vaevaline, täis valusat füsioteraapiat ja tõe rasket emotsionaalset koormat. Kui Hanna oli lõpuks piisavalt tugev, seisis ta Marekiga silmitsi, rääkides talle elumuutvast kahjust, mida mees oli põhjustanud. Ta oli hämmastavalt otsekohene, öeldes, et kuigi ta mehele ei andesta ja mõistab, et too on tema elu „hävitanud“, tunnustab ta ka seda, et mehe kohalolu hoidis teda alla andmast. See keeruline dünaamika defineeris nende suhte: nad olid seotud ühise traumaga, mida ei saanud kustutada ega ignoreerida.
Aasta pärast õnnetust lahkus Hanna haiglast jalutuskepi toel, toetatuna emast ja mehest, kes talle kunagi otsa sõitis. Tänaseks on nende elud põimunud viisil, mis ei mahu tavapäraste määratluste alla. Nad kohtuvad igal aastal õnnetuse aastapäeval ühes kohvikus ja istuvad koos – mitte kui sõbrad, vaid kui sama tragöödia üleelajad. See on lugu, mis ei lõpe täiusliku andestusega, vaid kolme inimesega, kes otsustavad koos edasi vaadata, teades, et mineviku armid on nüüd nende tuleviku vundament.