Eha, 72-aastane ettekandja ühes Eesti väikelinna kohvikus, peab oma töökohta paljuks enamaks kui lihtsalt ametiks; see on tema elu ankur ja koht, kus ta kohtas oma kadunud abikaasat Juhanit. Eha on tuntud selle poolest, et kohtleb iga klienti nagu külalist omaenda köögis, kuid tema kannatlikkus pandi proovile, kui uksest astus sisse noor suunamudija nimega Sandra. Sandra veetis kogu söögiaja oma jälgijatele otseülekannet tehes, kaebas laitmatu toidu üle ja kohtles Eha nagu „tükki mööblit“. See enesekesksus päädis sellega, et Sandra keeldus maksmast oma 112-eurost arvet, väites, et Eha oli „ebaviisakas“ ja kohvik ei vääri tema reklaami, ning marssis minema sentigi jätmata.
Eha ei kavatsenud lasta „arvejooksul“ karistamatult sündida. Ta lõi kampa noorema ettekandja Siimuga, kel oli mootorratas, et võlg sisse nõuda. Nad jälitasid Sandrat mööda peatänavat ja peatusid täpselt tema kõrval, kui tüdruk alles oma „vlogi“ filmis. Eha vankumatu, viisakas, kuid range nõue 112 euro järele purustas Sandra hoolikalt lihvitud veebikuvandi ja muutis tema „retrokohviku esteetika“ avalikuks vastutustunde õppetunniks. Jälitussõit kandus kõnniteelt edasi toidupoodi, kus Eha ilmus kuulsusrikkalt Sandra otseülekande taustale, hoides käes tomatit ja küsides makset.
Tagaajamine jätkus halastamatu täpsusega. Eha ja Siim järgnesid Sandrale kingapoodi, kohvikusse ja lõpuks parki. Iga kord, kui Sandra arvas, et on „hullu naise“ eest pagenud ja hakkas filmima oma uut „zen-sisu“, ilmus Eha rahulikult välja, et tuletada talle meelde maksmata arvet. Vastasseis saavutas haripunkti kohalikus joogastuudios. Keset otseülekandes edastatud „sõdalane kaks“ poosi tabas Sandrat surmapatune häbi, kui ta avastas, et Eha imiteerib tema poosi täiuslikult, lehvitades maksmata kviitungit nagu lippu kogu rühma ees.
Lüüasaanuna sotsiaalsest survest ja Eha puhtast visadusest, ulatas Sandra lõpuks Ehale 112 eurot, et see „õudusfilmilik“ jälitamine ometi lõppeks. Eha kasutas võimalust viimaseks õppetunniks: lugupidamatus ei anna kellelegi vabapääset, olenemata tema jälgijate arvust. Kohvikusse naastes võtsid juhataja ja püsikliendid Eha vastu nagu kangelase. Tema üllatuseks olid kaadrid tagaajamisest sotsiaalmeedias kulutulena levinud, teenides talle kohaliku hüüdnime „Austuse šerif“, sest ta oli seisnud teenindajate väärikuse eest kõikjal.
Järgnevatel nädalatel koges kohvik tohutut klienditulu, sest kõik soovisid, et neid teenindaks legendaarne Eha. Sandra postitas lõpuks avaliku vabanduse alandlikkuse õppimise kohta, Eha aga kannab tänini oma põllel eritellimusel valmistatud märki „Austuse šerif“. See kogemus tõestas, et vanus ei olnud Eha pehmeks teinud; see oli lihtsalt andnud talle aastakümnete jagu praktikat inimestega väärikalt ja otsustavalt tegelemiseks. Oma väikeses Eesti linnas tegi Eha selgeks, et kuigi menüü võib muutuda, on austus see üks asi, mis pole kunagi valikuline.