Ma ei oleks kunagi uskunud, et üks täiesti tavaline õhtu diivanil avab peatüki, mille kohta arvasin, et elu on selle igaveseks sulgenud. Minu nimi on Sirje. Olen 67-aastane ja töötanud üle neljakümne aasta meditsiiniõena. Nüüd teen vahel veel vahetusi, et aidata oma tütart Maritit, kes kasvatab üksinda kahte last. Minu päevad kulgevad rahulikus rütmis – laste koolist toomine, poeskäigud, taustaks mängivad multikad ja lohutav tunne, et mind vajatakse. Ma ei kurda. Minu perekond on minu maailm. Ometi tundub elu öösiti, kui maja vaikseks jääb, kuidagi liiga etteaimatav ja veidi üksildane. Lahutasin oma mehest aastaid tagasi ega loonud enam uusi suhteid. Olin sellega rahu teinud – kuni üks talveõhtu muutis kõik.
Sel õhtul, olles haiglavahetusest kurnatud, avasin mõttesegaduses Facebooki ja tarretusin keset kerimist. Ekraanile ilmus üks kulunud foto – kaks noort inimest seisid minu vana ülikooliraamatukogu luuderohuga kaetud seina ääres. See noor naine olin kahtlemata mina, kandes teksajakki, mida ma kunagi väga armastasin. Minu kõrval seisis Tanel, minu esimene armastus. Foto all oli teade, et ta otsib Sirjet – naist, keda ta ülikoolis armastas ja kellega kontakt kadus, kui tema pere aastakümneid tagasi ootamatult teise kohta kolis. Mu käed värisesid, kui mälestused tulvasid tagasi – tema naer, pikad jalutuskäigud loengutesse, unistused, mida jagasime enne tema selgitusteta kadumist. Panin rakenduse kinni, süda kloppimas, suutmata mõista, et ta mõtles minu peale veel ka 45 aastat hiljem.
Järgmisel hommikul, olles magamata ja rahutu, naasin postituse juurde ja leidsin viimaks julguse vastata. Tanel kirjutas vaid mõne minutiga vastu. Vahetasime sõnumeid ja leppisime kokku kohtumise väikeses kohvikus minu kodu lähedal. Kui sisse astusin ja teda püsti tõusmas nägin, täpselt nagu vanasti, tundus, nagu aeg oleks kokku volditud. Kohvi taga selgitas ta viimaks oma kadumist – isa ootamatu insult, sunnitud kolimine, aastatepikkune vastutuskoorem, mis ei jätnud ruumi selgitusteks ega hüvastijätuks. Siis asetas ta meie vahele väikese karbi. Selle sees oli lihtne kuldsõrmus, mille ta oli tahtnud mulle pärast lõpetamist kinkida – ese, mida ta oli läbi iga oma eluetapi kaasas kandnud. Ta ütles, et ei oota nüüd midagi – ta tahtis vaid, et ma teaksin: mind armastati, sügavalt ja siiralt.
Me rääkisime sel päeval ja veel paljudel järgmistel tunde. Ei olnud mingeid dramaatilisi seletusi ega katseid minevikku uuesti läbi elada – oli vaid ausus, soojus ja ootamatu rahutunne. Ta küsis mu elu, tütre ja lastelaste kohta ning kuulas tähelepanelikult. Rääkisin talle oma abielust, mis vaikselt hääbus, ja elust, mille olin selle asemel üles ehitanud. Lahkudes tundsin end kergemana, justkui oleks üks kaua õhus olnud küsimus viimaks vastuse saanud. Minevik ei tundunud enam lahtise haavana, vaid peatükina, mis oli hellalt suletud ja lõpuks ometi mõistetud.
Kuid lugu ei lõppenud seal. Tanel helistas uuesti, kutsus mind lõunale, siis jalutuskäikudele järve ääres. Aeglaselt ja loomulikult sai temast osa minu elust. Ta kohtus Maritiga; lapsed jumaldasid teda. Puudus surve ja kiirustamine – oli vaid seltskond, naer ja turvatunne. Ma ei tea, kuhu see tee viib, ja ma ei muretse selle pärast enam. Oluline on see: pärast kõiki neid aastaid ei tulnud Tanel tagasi, et lugu ümber kirjutada. Ta tuli tagasi, et meenutada mulle, et mind armastatakse – ja millegipärast muutis see tuleviku taas palju helgemaks.