Maarja, 41-aastane, seisis silmitsi sügava kriisiga, kui tema emal, Maretil, diagnoositi vähk ja ta alustas karmi keemiaravi. Oma tütre kolledžis olles vapustas kodune vaikus teda laastava uudisega. Teades, et tema ema vajab pidevat tuge ja hoolitsust, ei kõhelnud Maarja teda enda juurde koju toomast, pakkudes talle külalistetuba. See otsus põrkas aga koheselt kokku tema abikaasa, Taneli soovidega. Nad olid alati hoidnud jahedat, viisakat distantsi, kuna Tanel leidis, et Maret on „liiga käskiv“, ja Maret pidas Tanelit „liiga ülbeks“. Vaatamata nende vanadele vimmauskumistele uskus Maarja, et kaastunne ületab nende probleemid, kuid ta eksis oma abikaasa empaatiavõime osas traagiliselt.
Maret oli uskumatult tagasihoidlik ja tänulik külaline ning püüdis vaikselt majapidamises abiks olla, isegi kui keemia teda nõrgestas. Olukord eskaleerus, kui Maarja pidi üleöö ärireisile minema. Oma ootamatult varasel naasmisel kiirustas Maarja koju ja leidis oma hapra ema keha kokku kerituna õhukesel madratsil, mis asus otse koridori külmal puitpõrandal. Maret, värisedes ja vabandades, sosistas, et Tanel oli talle öelnud, et ruumi pole, väites, et külalistetuba ravitakse „hallituse“ pärast – mis oli silmatorkav vale, kuna maja oli Maarja lahkumisel olnud laitmatult puhas. Et Maarjat konfliktist säästa, anus Maret teda, et ta intsidenti ei mainiks, kuid Maarja oli juba külma sihikindlusega muutunud kalgiks.
Maarja varjas koheselt oma varajast naasmist, teeseldes, et jõuab kohale täpselt plaanipäraselt, et Tanelit mitte hoiatada. Mees valetas talle jahedalt näkku, kinnitades, et kõik on korras ja Maretil on „mugav“. Hiljem avastas Maarja, et Tanel oli kõik tõendid kõrvaldanud ja koridori puhtaks teinud, kuid oli juba hilja. Sel õhtul ulatas Maarja Tanelile rahulikult karbi kui „kingituse“. Selles olid fotod, mille ta oli salaja oma emast põrandal lebamast teinud. Taneli naeratus lagunes ja tema kohene pilkamine kinnitas tema süüd. Selle asemel, et kahetsust näidata, puhkes ta vihasse, karjudes, et Maret on „koormaks“ ja ta keeldub „ohverdamast oma elu“, jagades maja haige inimesega.
Taneli puhang viis nende abielu hirmuäratava lõpuni. Kui Maarja esitas talle väljakutse seoses tema elementaarse viisakuse puudumisega, esitas mees šokeeriva ultimaatumi: „Kui sa valid tema, siis ära oota, et ma jään. Ma ei ela majas, kus sinu ema tuleb enne sinu abikaasat.“ Maarja seisis kohe vastu, öeldes talle, et valib naise, kes teda kasvatas ja armastas, ning käskis tal lahkuda. Tanel irvitas, haaras võtmed ja tormas välja, uskudes, et ta saab kergesti tagasi pöörduda. Maarja aga nägi lõpuks, et mees, keda ta armastas, oli isekas, julm ja ilma igasuguse lahkuseta, mida ta hindas.
Sel ööl, pärast oma ema tagasipaigutamist õigesse külalistetuppa, tundis Maarja uut laadi sihikindlust ja võttis välja oma sülearvuti, et otsida lahutusadvokaati. Lahutuse esitamine oli piinarikas protsess, mis nõudis aastatepikkuse eitamisega silmitsi seismist, kuid niipea, kui paberid olid allkirjastatud, tundis Maarja tohutut kergendust ja vabadust. Maret jäi nende juurde ülejäänud ravi ajaks, toetatuna Maarja ja tema lapselapse, Sofia, külastuste poolt. Tanel üritas helistada, kuid Maarja ei vastanud kunagi, teades, et mehel, kes sundis tema haige ema põrandale, pole tema elus kohta. Ta valis aususe, armastuse ja lojaalsuse, luues oma emale turvalise, rahuliku kodu, kus ta sai paraneda.