Päästekeskuse 112 operaator oli oma tööd teinud juba 12 aastat — tulekahjud, õnnetused, kaklused… Kuid seda häält ei unustanud ta enam kunagi.

— Hallo… palun tulge kiiresti, — sosistas väike tüdruk.
— Keegi sosistab mu voodi all.
— Mis su nimi on?
— Miia. Ma olen viieaastane. Ema ütles, et ma kujutan kõike ette… aga ma kuulen neid. Praegu… jälle kuulen…

Teisel pool toru tundis mees, kuidas külmavärinad üle selja jooksid.
Ta sai kohe aru — laps ei mängi. See oli päris hirm.

Kümme minutit hiljem peatus ühe Tartu äärelinna maja ees patrullauto.
Uksel ootasid unised ja ärritunud vanemad.
— Jälle need tema väljamõeldised? — ohkas ema.
— Kontrollime lihtsalt üle, — vastas rahulikult seersant.

Miia istus oma toanurgas ja hoidis kaisukaru.
— Nad on voodi all, — sosistas ta.

Politseinik laskus põlvili ja vaatas voodi alla — tühi.
Tolm, mänguasjad, mitte midagi erilist.
— Siin ei ole kedagi, — ütles ta. — Valehäire.

Sel hetkel tõstis teine ohvitser käe:
— Tšš… kuulete?

Kõik jäid vaikseks.
Siis kostis nõrk metalline krabisev heli — summutatult, nagu maa seest.
Justkui keegi… kaevaks.

Politseinikud vaatasid üksteisele otsa.
Üks neist koputas põrandalaudu — ühes nurgas oli heli tuhm.
Nad eemaldasid parketi — selle all oli muld.

Kui nad hakkasid kaevama, lõi labidas millegi metallise vastu.
Õhuke kaas. Selle all — kitsas käik.

Kohale kutsuti lisajõud.
Mõne tunni pärast sai selgeks: maja all oli terve tunnelite võrgustik, mis ulatus üle terve linnaosa.

Seal varjasid end kolm vanglast põgenenut.
Nad kaevasid öösiti, üritades olla vaikselt…
Aga ühe lapse kuulmine osutus täpsemaks kui ükski andur.

Miia päästis mitte ainult enda, vaid ka kümnete naabrite elu.
Pärast kurjategijate tabamist nimetas politsei teda “linna vapraimaks lapseks”.

Sellest ajast peale magab Miia oma voodis rahulikult.
Mõnikord kuulab ta ikka veel öist vaikust —
aga nüüd teab ta: kui ta kuuleb midagi imelikku… ta ei jää vait.