Tüdruk pidas oma kodus hiiglaslikku püütoni. Ühel päeval hakkas madu end aga veidralt käituma: ta lõpetas söömise ja hakkas üha sagedamini mässima end tüdruku talje ümber. Alles hiljem sai perenaine teada midagi tõeliselt õõvastavat oma lemmiklooma kohta.

Püütoni nimi oli Safran – kuldsete laikude tõttu tema siledal soomusel. Tüdruk oli ta kolm aastat tagasi endale võtnud ning peagi sai maost justkui pereliige. Lähedased vangutasid pead:
„See on ju kiskja, ole ettevaatlik.“
Aga tüdruk naeris: „Ärge muretsege, ta on taltsas ja sõbralik. Safran armastab mind ega teeks mulle kunagi haiget.“

Aegamööda hakkas püütoni käitumine siiski rahutust tekitama.

Algul tundusid muutused tühised. Safran keeldus toidust. Öösiti ronis ta terrariumist välja ja sirutus pikali perenaise kõrvale — pea tema õla juures, saba jalgade ääres. Vahel mässis end õrnalt ümber tema talje ja jäi liikumatuks, justkui midagi mõõtes.

Päeval otsis madu jaheda nurga voodi kõrval, seal, kus tüdruk tavaliselt paljajalu käis. Ta lebas tundide kaupa, saba vaevu liigutades, justkui jälgides, kuidas perenaise rind aeglaselt tõuseb ja langeb.

Mõnikord roomas Safran kaela juurde, peatus rangluu all ja puudutas nahka oma kahestunud keelega. Tüdruk naljatas, et see on „suudlus“. Kuid peagi hakkas ta üha sagedamini öösiti ärkama – raskust tundes oma rinnal.

Ühel ööl äratas teda vali sisin. See oli hetk, mil ta mõistis: aeg on madu loomaarstile viia. Alles seal sai ta teada tõe – külma ja kohutava.

Arst uuris püütonit hoolikalt, kaalus teda ning kuulas tüdruku juttu kummalistest „embustest“ ja toidust loobumisest. Siis ütles ta rahulikult:
„Teate, see pole kiindumuse märk. Kui suured püütonid lõpetavad söömise ja sirutuvad inimese pikkuseks, siis nad… mõõdavad saaki. Kontrollivad, kas suurus sobib. Need embused on lihtsalt lämbutamise harjutused. Teie madu on täiskasvanud emane ja väga tugev — ta oleks võimeline hingamise peatama. Sellised juhtumid on harvad, kuid täiesti võimalikud. Tegelikult valmistus Safran teid sööma. Soovitan ta kohe isoleerida, muuta toitumist ja kõige parem — anda spetsialistidele.“

Need sõnad lõikasid tüdrukust läbi nagu jääkülm tuul. Õhtul istus ta kaua voodil, jälgides, kuidas Safran aeglaselt mööda lina libises. Ühel hetkel keeras madu end rõngasse tema jalgade ümber — täpselt nagu nendel fotodel, kus püüton mähib end magava inimese ümber. Ainult et seekord tüdruk ei maganud.

Ta tõstis Safrani ettevaatlikult, pani terrariumisse, sulges luku ja vajus põrandale istuma.

Hommikul helistas ta linna roomajate hoolduskeskusesse. Päeval tulid spetsialistid ja viisid püütoni kaasa — avarasse konteinerisse, kus tema eest hoolitsetakse ja kus lõpuks on kõigil turvaline olla.