Olin kakskümmend kolm aastat oma elust uskunud, et ninaplastika kustutab lõpuks need julmad sõnad, mis olid mind lapsepõlvest saadik kummitanud. Kuid koju jõudes avastasin, et kõik seinad olid täiesti tühjad, ilma ühegi peeglita, ning mu abikaasa seisis seal mureliku näoilmega, nagu oleks ta arvanud, et on mind juba igaveseks kaotanud.
Peaaegu kogu oma elu olin uskunud, et minu väärtus sõltub ühestainsast detailist minu näos. Mitte minu naeratusest, mitte pilgust ega sellest, kuidas ma naersin, vaid ainult minu ninast.
Juba kaheteistkümneaastaselt teadsin peast kõiki solvavaid hüüdnimesid, millega eakaaslased mind kutsusid. Mõned neist olid üsna leidlikud, kuid enamik lihtsalt julmad. Koolis õppisin kõndima, teeseldes, et ma ei kuule nende pilkeid, valima fotode jaoks profiili, millelt mu nina tundus väiksem, ning vältima süstemaatiliselt grupipilte. Kui keegi ootamatult kaamera tõstis, pöörasin instinktiivselt pea ära. Need harjumused jäid minuga kauaks pärast kooli lõpetamist: inimesed arvasid, et olen lihtsalt häbelik, kuid tegelikult püüdsin end ainult peita.
Kõik muutus, kui kohtasin Markust. Meie kolmandal kohtingul, kui olin järjekordselt näo kõrvale pööranud, naeratas ta ja tunnistas, et oli seda märganud. Kui vabandasin, et olin sundinud teda vaatama sellist puudust, vastas ta üllatunult, et tegelikult oli ta vaadanud hoopis minu silmi. Ma ei suutnud teda uskuda, kuid tajusin tema täielikku siirust. Ja just see tegi mulle kõige rohkem haiget: ma tahtsin tema sõnu uskuda, kuid mul polnud jõudu oma ebakindlusest üle saada.

Järgnevatel aastatel tõstatasin operatsiooni teema iga paari kuu tagant. Markuse vastus jäi alati samaks: ta toetaks mind, kui see aitaks mul õnnelikuks saada, kuigi lootis, et ühel päeval suudan end näha tema silmade läbi. Mina ei suutnud. Nii avasin spetsiaalse hoiukonto, kuhu kandsin kõik ületunnitöö eest saadud tasud, sünnipäevakingitused ja maksutagastused. Markus teadis sellest, kuid ei olnud kunagi vastu.
Kui lõpuks operatsiooni kuupäeva paika panin, suudles ta mind laubale ja lubas, et on minu ärkamise hetkel minu kõrval. Ja ta pidas oma sõna. Pärast narkoosi tundsin, et mu nägu oli raske ja pingul, kuid tema käe hoidmine andis mulle sügava rahutunde.
Koju sõites küsis ta pidevalt, kas mul on mugav või kas soovin vett. Naeratasin sidemete all, arvates, et ta on lihtsalt hiljuti lõppenud operatsiooni pärast ärevil.
Kuid niipea, kui üle koduukse astusin, jäi mul hing kinni.
Elutoa kamina kohal olnud suur peegel oli kadunud, jättes seinale vaid kaks tühja konksu. Ka esiku dekoratiivne peegel oli kadunud, samuti vannitoa peegel. Isegi vana täispikk peegel, mida olin ülikooliajast saadik magamistoas hoidnud, oli kadunud. Riidekapi peeglitega uksed olid aga hoolikalt suurte valgete linadega kaetud. Iga viimane kui peegeldus oli kõrvaldatud.
„Mis siin juhtus?” küsisin Markuselt väriseva häälega. „Kuhu kõik peeglid kadusid?”
Ta langetas pilgu põrandale.
„Ma ei saanud neid sinna jätta.”
„Mida sa sellega mõtled?”
„Sa ei tohi veel ennast vaadata.”
Püüdsin rahulikuks jääda ja tuletasin talle meelde, et kirurg oli mind operatsioonijärgse turse eest hoiatanud. Kuid hirm tema silmis ja käte värisemine rääkisid hoopis millestki muust. Kui sirutasin käe sidemete puudutamiseks, karjus ta meeleheitlikult:
„Palun, ära tee seda!”
Sel hetkel läbis mind kohutav mõte: arst oli mulle valetanud, õed olid mulle ainult haletsusest naeratanud ja Markus oli juba näinud kohutavat tulemust.
Just siis, kui tundsin, et jalad hakkavad meeleheitest alt kaduma, koputas keegi jõuliselt välisuksele.
Ukse taga seisid kliiniku patsiendihoolduse juht Kärt ja intensiivravi osakonna juhataja Tõnis. Nende nägudelt oli kohe näha, kui tõsine olukord oli.
„Oleme tulnud kohutava vea pärast vabandust paluma,” ütles Kärt hingeldades. „Teie operatsioon läks suurepäraselt, proua Kadri, kuid kui teie abikaasa ärkamisruumi sisenes, oli kahe sama nimega patsiendi tõttu teie haiguslugu paigutatud vale voodi juurde.”
Toas valitses kõrvulukustav vaikus.
„Teisel patsiendil,” jätkas Tõnis vaikselt, „olid operatsiooni ajal tekkinud tõsised tüsistused ning tema näol olid ulatuslikud traumad ja verevalumid. Teie abikaasa arvas, et tema ees lamate teie.”
Markuse õlad vajusid järsult longu.
„Ma jäin tema kõrvale, hoidsin ta kätt ja kordasin talle, et armastan teda… Arvasin, et pean oma naisega igaveseks hüvasti jätma.”
Just sel hetkel mõistsin, miks ta oli meie kodust kõik peeglid eemaldanud. Ta ei tundnud minu välimuse vastu vastikust. Ta kartis, et näen seda, mida tema oli õudusega ette kujutanud, ning veenan ennast, et olen oma elu ära rikkunud. Ta tahtis mulle lihtsalt kinkida veel ühe päeva, mil ma oleksin maailma julmuse eest kaitstud.
Kärt pühkis pisara ja lisas, et kirurgil oli mulle sõnum:
„Palun öelge proua Kadrile, et tema taastumine kulgeb täpselt ootuspäraselt: nägu on paistes, esineb mõningaid verevalumeid, kuid kõik on täiesti normaalne.”
Kõigest hoolimata puhkesin naerma. See oli närviline, peaaegu vabastav naer. Markus ühines minuga, kuni lõpuks puhkesime mõlemad kergendusest nutma, lastes välja kogu selle talumatu pinge.
Nädal hiljem eemaldati mu sidemed. Kirurg ulatas mulle peegli. Markus pööras kohe hirmunult pilgu kõrvale, kuid puudutasin õrnalt tema käsivart ja kinnitasin, et ta võib vaadata.
Tõstsin peegli üles. Selle teisel poolel ei olnud täiuslikku naist, vaid rahulik ja tuttav nägu, mis ei otsinud esimest korda põhjust ennast vihata.
Mõni kuu hiljem olid elutoa, esiku ja vannitoa peeglid taas oma kohal. Elu näis olevat naasnud tavapärasesse rütmi, kuid mina ei olnud enam endine. Olin muutnud oma nina, kuid Markus oli muutnud seda, kuidas ma ennast nägin.
Kakskümmend kolm aastat oli minu peegelpilt määranud minu väärtuse, kuid sellest päevast alates ei saanud see enam kunagi viimast sõna öelda.