Eakas naine nimega Katrin käis regulaarselt oma viieaastast lapselast Martinit lasteaiast ära toomas. Ühel autosõidul mainis Martin saladust ühe eseme kohta, mis oli tema vanemate garaažis ja mille tema ema Liis oli kirbuturult koju toonud.
Kahtlustavaks muutunud Katrin sõitis otse Liisi koju. Garaažiakna tagant paistis punane valgus. Sisse minnes avastas ta punaste tulede keti, mis rippus rea väljaprinditud fotode kohal, ning väikese tumeda vintage-fotoaparaadi, mis lebas tööpingil.
Liis selgitas, et oli ostnud fotoaparaadi kirbuturult ühelt pensionil olevalt eakalt mehelt ning lasknud selles olnud filmi ilmutada. Lisaks oli ta müüja õhtusöögile kutsunud.
Mõni hetk hiljem saabuski müüja – eakas mees nimega Toomas, keda Katrin oli nelikümmend aastat tagasi tundnud.
Toomas viis Katrini tagasi garaaži, et koos temaga fotode järjekord läbi vaadata. Pildid näitasid, et vana hetkvõte, mida Katrin oli algselt pidanud Toomase ja ühe teise naise suudluseks, oli tegelikult osa grupifotosessioonist, kus osalesid paar Maris ja Jaan.
Vaadates garaaži seinale kinnitatud ilmutatud fotosid, märkis Toomas nende kunagise suhte aega ning küsis, kui vana Liis on. Kui ta kuulis, et Liis on nelikümmend aastat vana, küsis Toomas, kas ta võiks olla Liisi bioloogiline isa.
Katrin kinnitas, et sai varsti pärast nende nelikümmend aastat tagasi toimunud lahkuminekut teada, et on rase, kuid otsustas temaga mitte ühendust võtta.
Seltskond liikus garaažist maja söögituppa, kus laual ootas juba valmis õhtusöök. Liis palus veidi aega, et saadud infot seedida, ning otsustas siiski õhtusöögiga jätkata, esitades samal ajal Toomasele enda küsimusi.
Perekond istus koos söögilaua ümber, neid ümbritsesid serveerimisnõud, klaasid ja söögiriistad, ning nad alustasid vestlust.