Teadlased tegid midagi, mida paljud pidasid hulluseks: nad vabastasid miljonid mesilased otse eluta kõrbe südamesse. Seal, kus isegi õhk näis olevat surnud ja päike sulatas iga elava olendi, sumises nüüd mesilaste parv.

„See on täielik hullumeelsus!“ – ütlesid skeptikud. „Mesilased hukkuvad esimese päevaga!“ Kuid teadlaste meeskond püsis kindlalt: eksperiment pidi tõestama, kas inimene suudab elu tagasi tuua kohta, kus see ammu kadunud oli.

Esimene nädal möödus ärevuses. Mesilased ehitasid tarusid, tiirutasid haruldaste taimede kohal, justkui midagi otsides. Keegi ei osanud ette näha, mis edasi juhtuma hakkab.

Kuu aja pärast oli kõrbe nägu tundmatuseni muutunud. Seal, kus varem laiutas ainult liiv, kasvas nüüd rohelust täis luzerne – õrnad varred sirutusid päikese poole ja õhk lõhnas esimest korda paljude aastate jooksul lillede järele. Mesilased ei pelganud mitte ainult ellujäämist – nad kohanesid täielikult. Igaüks tolmeldas päevas sadu õisi, luues terves kõrbes lainetava õietolmu voolu.

Kui teadlased tulemusi kokku lugesid, jäi neid hämmastuses vahtima: saak oli kolm korda suurem kui tavatingimustes. Mesilased muutusid sitkemaks, tugevamaks ja tõid tarudesse mitu korda rohkem mett.

Need, kes eksperimendi üle naersid, tulid nüüd ise vaatama. Kuuma liiva keskel avanesid rohelised oaasid – justkui oleks loodus otsustanud anda inimestele teise võimaluse.