Kadri Tamm astus 32-aastaselt Tallinna keskhaiglasse, valmis tooma ilmale oma esimest last. Tema rasedus oli kulgenud probleemideta. Iga ultraheli näitas tervet tüdrukut. Kõik tundus olevat täiuslik, nagu õpikust võetud. Kuid Kadri kõht oli ebatavaliselt suur. Naabrinaised poes muigasid: „Ehk ongi kaksikud?“ Kadri naeris, viipas käega – ei, kõik on sada korda kontrollitud. Arstid ütlesid, et see on lihtsalt suur hulk lootevett. Ei mingit põhjust muretsemiseks.
Nii arvasid kõik – ja ka ta ise.
Tema abikaasa, Marko, oli kaasas igal sammul. Lastetoas seisis ainult üks võrevoodi. Nad olid ostnud ühe ainsa beebikombinesooni ja valinud ühe nime – Emilia. Nende tüdruk. Nende väike ime.
Mõnikord tundis Kadri kummalisi tõuklemisi. Justkui laps liigutaks end korraga kahes kohas. Mõnikord olid need nii tugevad, et tegid peaaegu haiget. Dr Mägi rahustas teda: esmakordselt sünnitajatel on sageli väga tundlik taju. Ultraheli näitas alati sama: üks laps, üks südamelöök. Aparaadid ei eksi kunagi.
Teisipäeva õhtul algasid tuhud ja nad sõitsid haiglasse. Ärevil ja kartlikena.
Valud kasvasid kiiresti. Dr Mägi uuris teda – kõik oli normaalne. Südamelöögid regulaarsed ja tugevad. Marko hoidis Kadri kätt, sosistas talle: „Sa suudad seda.“ Pühkis higi tema otsaesilt, hingas temaga samas rütmis.
Tunnid venisid. Kadri vahetas asendeid, otsis leevendust. Arstid olid rahulikud. Kõik oli tavaline sünnitus. Miski ei viidanud sellele, mis pidi järgmisena juhtuma.
Umbes südaöö paiku oli aeg pressida. Kadri kogus oma viimased jõuvarud, surus hambad kokku – kakskümmend minutit piina – ja siis, lõpuks, karje.
Emilia sündis. Häälekas, roosa, täiuslik.
Kadri nõjatus patjadele, nuttes ja värisedes. Marko naeris, samuti pisarad silmis. Nende tüdruk. Nende valgus.
Dr Mägi alustas tavapäraste protseduuridega. Kõik nagu ikka. Ei mingeid üllatusi.
Kuid siis tardusid tema käed äkitselt. Tema nägu muutus. Naeratus kadus. Ta vaatas monitori – ja siis Kadrile. Alguses segadus, siis mure.
Kadri süda hakkas kiiremini lööma, justkui läbiks ta ise sünnitust. Beebi karjus nurgas – kõik oli korras. Miks oli dr Mägi siis nii kahvatuks muutunud?
Ta kutsus ämmaemanda. See jooksis kohale – ja jäi kangestunult seisma, silmad pärani. Veel üks õde sisenes tuppa. Pinge kasvas. Äkilised liigutused. Aparaadid piiksusid. Rihmad pingutati. Kontrollitunne kadus.
Midagi oli valesti.
Kadri tundis seda. Veel üks tuhu – terav, torkiv, nagu nuga. Valu. Hirm. Ta ei saanud aru – laps oli ju juba sündinud.
Dr Mägi uuris uuesti. Seekord ei suutnud ta oma emotsioone varjata. Tema käed värisesid. Hääl murdus.
„Valmistume teiseks sünnituseks!“ hüüdis ta.
Toas valitses vaikus. Marko tardus, nagu kivi. Valge kui lina. Kadri ei suutnud seda haarata.
Teine sünnitus?! Võimatu. Ultraheli – lugematu arv kordi. Alati ainult üks laps.
„Kuidas…?“ sosistas Kadri, kuid keegi ei vastanud.
Noor ämmaemand astus tagasi, käsi suu ees. Silmad nagu lapsel, kes näeb esimest korda tormi.
Dr Mägi selgitas: Äärmiselt harvadel juhtudel võib teine laps olla peidus otse esimese taga – nii, et ükski ultraheli aparaat seda ei tuvasta. Peaaegu uskumatu. Aga võimalik.
Kadri vaevu kuulis sõnu. Tema keha teadis ammu, mida teha. Kõik algas uuesti.
Kaheksa minutit hiljem murdis teine karje vaikuse.
Dr Mägi tõstis teise tüdruku üles. Tuba plahvatas imestusest, naerust ja juubeldamisest. Isegi Dr Mägi raputas uskmatult pead. Kahekümne aasta jooksul polnud ta midagi sellist näinud.
Kaks tüdrukut. Kaks täiuslikku beebit, soojades hällides. Kadri vaatas neid, justkui oleks maailm kadunud. Marko käis ühe juurest teise juurde, puudutades neid, justkui kartes, et nad võivad kaduda.
See oli kujuteldamatu.
Dr Mägi selgitas: Teine tüdruk oli olnud peidus esimese taga kogu üheksa kuud. Täiuslikult. Ükski ultraheli teda ei avastanud. Suur kõht? Mitte lootevesi. See oli tema. Tugevad liigutused kahes kohas? Seepärast.
Kaks elu. Löömas ühes rütmis.
Õed ei suutnud juhtunust rääkimist lõpetada. Dr Mägi tunnistas: Ta oli sellisest asjast vaid lugenud – nüüd oli ta seda ise näinud.
Kadri hoidis ühte tüdrukut, Marko teist. Üks võrevoodi. Üks kombinesoon. Üks nimi. Nüüd tuli kõik kahekordistada. Kaks saatust. Kaks tulevikku. Nende elu oli kaheksa minutiga muutunud.
Kui sugulased saabusid, jäi Kadri ema uksele justkui naelutatult seisma. Ta nägi kahte beebit – ja arvas, et see on viga. Et üks lastest oli toodud kõrvaltoast. Marko seletas seda kolm korda, enne kui ta seda uskus.
Kõik arvasid, et see on nali.
Aga ei. Nad olid seal. Kaks tüdrukut. Õed. Häälekad, elavad, ehtsad.
Teisele tüdrukule pandi nimeks Liisa.
Hiljem, kui Kadri toibus, mõtles ta sellele, kuidas üksainus hetk võib elu muuta. Kuidas isegi kõige täpsemad aparaadid võivad unustada kõige olulisema. Ta tuli sünnitama üht last.
Ja sõitis koju kahega.
Üllatus, mida nad meenutavad igal sünnipäeval.
Kas usaldaksite pärast sellist lugu ultraheli uuringuid veel pimesi? Või peaks alati ootamatusteks valmis olema? Jagage oma mõtteid ja lugusid kommentaarides!