Õhtusöök muutus tol õhtul tüliks, mida ma ei saanud ignoreerida. Erik pakkus kolmandat last välja nii, nagu see oleks pisiasi, eirates täielikult kurnatust, mida ma tundsin. Üritasin selgitada, et kahe lapse üksi kasvatamine on juba niigi üle mõistuse käiv, et vanemlus tähendab enamat kui lihtsalt pangaülekannet ning et just tema osavõtmatus on põhjus, miks ma vaevan. Tema vaidles vastu, et rahalisest kindlustamisest piisab, väitis, et elu polegi õiglane ja et ma peaksin lihtsalt hakkama saama. Tema sõnad – tõrjuvad ja külmad – sundisid mind lõpuks oma arvamust avaldama selguse ja jõuga, mida olin liiga kaua vaos hoidnud.
Olukord eskaleerus veelgi, kui sekkusid tema ema ja õde, asudes Eriku poolele ning pidades mulle loenguid tänulikkusest ja vastupidavusest. Nad ütlesid mulle, et olen hellitatud, et naised on läbi aegade kõige ilma kaebusteta toime tulnud ja et ma pean end karastama. Sel hetkel mõistsin, et ma ei ole enam see noor ja järeleandlik naine, kellega Erik abiellus. Ma olin täiskasvanud naine, kes mõistis oma väärtust, ja ma keeldusin laskmast neil oma elu või laste kasvatamist dikteerida. Jäin endale kindlaks ja ütlesin neile, et Erik peab nende probleemidega ise tegelema, selle asemel et saata neid oma sõnumitoojatena.
Sel ööl üritas Erik mind uuesti kolmanda lapse osas survestada ning kui ma talle vastu astusin, paljastas ta lõpuks oma isekuse sügavuse. Ta tormas vihasena välja ja nõudis, et mina lahkuksin, kuid ma jäin endale kindlaks, tehes selgeks, et lapsed jäävad minuga. Pakkisin rahulikult oma asjad, õe toetusel, ja lahkusin, jättes Eriku oma raevu kätte. Tema katsed kontrolli saavutada ebaõnnestusid ning peagi andsin sisse lahutuse, saades laste täieliku hooldusõiguse ja vajaliku toetuse.
Lõpuks tähendas enda eest seismine oma kodu, laste ja väärikuse tagasivõitmist. Ma mõistsin, et lapsevanemaks olemine ja partnerlus nõuavad enamat kui rahalist panust; see nõuab kohalolu, hoolimist ja austust. Kehtestades oma piirid ja keeldudes laskmast end alavääristada, kaitsesin ma oma perekonda ja iseennast. Kuigi see oli valus, kinnitas see kogemus, et armastust ja vastutust ei mõõdeta bioloogia või raha järgi, vaid pühendumuse ja vaeva järgi, mida me panustame inimestesse, kes meist sõltuvad.