Jutustaja, Aadam (18), meenutab hetke, mis defineeris uuesti tema suhte oma ema Emmaga. Ta oli saanud emaks 17-aastaselt ja ohverdanud kogu oma nooruse, sealhulgas oma kauaoodatud koolilõpuballi (Prom). Pärast seda, kui beebi isa nad maha jättis, kasvatas Emma Aadamat üksi, žongleerides mitme tööga ja omandades oma koolilõputunnistuse (GED). Aadam mõistis sügavat kurbust tema naljatlevate vihjete taga oma “peaaegu-lõpuballile” ja otsustas tasuda tema ohverduse eest, võttes ta oma lõpuballile kaaslaseks. Emma oli rõõmust üle valatud, ehkki närvis hukkamõistu kartuses. Aadama kasuisa Mihkel, kes oli saanud selleks isafiguuriks, keda Aadam alati vajas, toetas ideed entusiastlikult, kuid Aadama 17-aastane kasuõde Britt reageeris kohese, jäise põlgusega, pilkas Emmat ja nimetas žesti “haletsusväärseks”.
Lõpuballi õhtul nägi Emma vapustavalt elegantne välja. Tema ärevus hajus, kui ta sai Aadama sõpradelt, õpetajatelt ja teistelt emadelt siirast südamlikkust ja komplimente. Õhtut häiris aga Britt, kes liikus läbi elu tohutu õigustustundega. Ta pöördus Emma poole avalikult ja lasi oma häälel hoovis kõlada, et esitada alandav solvang: “Oota, miks TEMA siin on? Kas keegi ajas lõpuballi segamini perepäevaga?” Britt jätkas, öeldes Emmale, et ta on “liiga vana selle stseeni jaoks” ja et see kõik on “deprimeeriv”. Emma särav ilme purunes, kui ta püüdis tähelepanu alt kõrvale hoida. Aadam tundis avaliku julmuse ees viha, kuid sundis endale rahuliku naeratuse, teades, et ta oli käivitanud plaani, mida Britt ei saanud ette näha.
Poole õhtu peal, pärast seda, kui Aadam ja Emma olid jaganud aeglast tantsu, haaras koolidirektor mikrofoni. Aadam oli salaja varem kooli esindajatega kohtunud, et jagada Emma ohverduse lugu, ja kool oli valmis teda austama. Prožektorivalguses kuulutas direktor: “Täna õhtul austame me kedagi erakordset, kes ohverdas omaenda lõpuballi, et saada emaks 17-aastaselt… Proua, Te inspireerite iga inimest selles ruumis.” Spordisaal puhkes kõmisevatesse aplausidesse ja hõisetesse, kus õpilased hüüdsid Emma nime. Üle valatud, puhkes Emma šoki ja armastuse pisaratesse, mõistes, et Aadam oli austamisavalduse lavastanud. Hetk jäädvustati ürituse fotograafi poolt ja sellest sai kooli “Kõige Liigutavam Lõpuballi Mälestus”.
Avalik triumf hävitas samal ajal Briti sotsiaalse positsiooni, kuna tema sõbrad distantseerusid temast kiiresti, nimetades tema kiusamist “tõeliselt valeks”. Kuid tagajärjed polnud veel täielikud. Pärast lõpuballi tormas vihane Britt nende koju ja nähvas: “MA EI SUUDA Uskuda, et te tegite teismelise veast selle tohutu nuuksuloo! Te kõik teesklete, et ta on pühak – mille eest? Selle eest, et ta keskkoolis rasestus?” See viimane julmuse ilming sundis Mihklit sekkuma. Kalkuleeritud täpsusega määras ta Brittile koduaresti augustini, konfiskeeris tema telefoni ja sõidueesõigused ning nõudis siirast, käsitsi kirjutatud vabandust Emmalt. Ta kuulutas kindlalt: “Sa hävitasid omaenda lõpuballi sel hetkel, kui Sa valisid lahkuse asemel julmuse.”
Britis vihahoog lõppes ukse paugutamisega, mis pani Emma kokku varisema katartilise kergenduse ja ülevoolava armastuse pisaratesse. Aadam tundis, et oli lõpuks ravinud haava, mis oli olnud avatud 18 aastat. Lõpuballi fotode püsiv väljapanek nende elutoas on tunnistuseks Emma väärtusele. Kuigi Britt muutus lõpuks endast lugupidavaks versiooniks ja vabandas, ei olnud Aadama jaoks tõeline võit ei avalik tunnustus ega karistus. See oli näha, kuidas Emma lõpuks oma väärtust tunnustas, mõistis, et tema ohverdused olid loonud midagi ilusat, ja nägi, et ta ei olnud koorem ega viga, vaid tõeline kangelanna oma pojale ja nüüd tunnustatud sellisena kogu oma kogukonna poolt.