Maalõhk lõhnas värskelt niidetud heina ja sooja piima järele. Ma seisin vana maja õuel, jälgides, kuidas nelja-aastane Lukas kanu toitis, ja pooleteiseaastane Emma ebakindlalt tema järel tatsas, vehkides paksukeste kätega.

— Emme, vaata! Kukk näpsas Emmat! — karjus poeg, haarates õekese sülle.

Tüdruk naeris kõlavalt, tema tumedad lokid hüplesid rütmis. Iga kord, kui ma teda vaatasin, võpatasin — see juuksevärv, need silmad, see naeratus… Kõik meenutas inimest, keda ma püüdsin mälust kustutada.

Lävepakule ilmus Mattiase vanaema, toetudes kepile.

— Anna, tulge lõunale! Supp jahtub ära.

Ma noogutasin tänulikult. See naine oli saanud mulle aastaga lähedasemaks kui mu oma ema. Ta mõistis sõnadetagi — nii seda, miks ma linnast põgenesin, kui ka seda, miks Mattias pärast seda vestlust enam ei tulnud.

„Ta on mu venna väga sarnane,“ ütles ta toona, vaadates magavat Emmat. Ilma vihata. Ainult väsimus ja arusaamise vari. Pärast seda ta lihtsalt lahkus.

Lõuna ajal rääkis vanaema Lukasele lugu kukest, ja mina toitsin masinlikult Emmat, mõtted triivisid kaugele.

…Ma meenutasin seda päeva, mil kõik algas.

Kaheksas raseduskuu. Ma kõndisin tänaval, surudes kõhtu kokku, ja pisarad voolasid iseenesest. Nurga peal nägin ma neid — David, minu armastatu, naeris koos pisikese blondiiniga. Meie pilgud kohtusid sekundiks — ja ta lihtsalt pööras pea ära.

— Vabandage, kas teil on kõik korras? — kuulsin ma enda kõrvalt häält.

Minu ees seisis pikk heade silmadega noormees apteegikotiga.

— Kõik on hästi, — valetasin ma.

— Lubage vähemalt vett pakkuda. Mina olen Mattias. Arst.

Nii me tutvusime. Ta saatis mu pingini ja ma mingil põhjusel rääkisin talle kõik ära — Davidist, reetmisest, rasedusest, tühjusest. Ta kuulas, vahele segamata.

Sellest päevast hakkas Mattias üha sagedamini ilmuma. Ta tõi puuvilju, aitas sisseostudega, pakkus ennast arsti juurde saatjaks. Ja siis pakkus ta sõita tema vanaema juurde maale — hingama õhku enne sünnitust.

Nii ilmus minu ellu Vanaema Elsa. Lahke, tark, pehmete käte ja vaikse häälega.

Kui Lukas sündis, oli Mattias kohal. Ta tõi tohutu kimbu karikakraid — minu lemmiklilli. Hiljem — sai ta osaks meie elust. Algul sõbrana. Hiljem — abikaasana.

Pulm oli tagasihoidlik, aga soe. Tema ema, arst, kallistas mind ja ütles: „Hoidke teineteist.“ Ma uskusin toona, et kõik läheb hästi.

Aasta möödus õnnelikult. Lukas kutsus Mattiast isaks. Kuid ta rääkis üha sagedamini, et tahab ühist last. Ma venitasin — kartsin kaotada habrast tasakaalu.

Ja siis juhtus see kohtumine.

Pargis, perede seas, kellel olid vankrid. David seisis mõne sammu kaugusel — oma naise ja tütrega. „Kas see on sinu poeg?“ — küsis ta. „Jah,“ vastasin ma. Ta naeratas kurvalt: „Ta on mu ema sarnane.“

Sellest päevast hakkasime kirjutama. Ohutult. Seejärel — ohtlikult. Seejärel — parandamatult.

Kui ma sain aru, et ootan last, oli juba hilja. Emma ei olnud Mattiase oma.

Ta ise märkas testi, silmad särasid õnnest: „Lõpuks ometi!“ Ja ma ei suutnud sõnagi lausuda.

Sünnitusmajas vaatas ta pikalt tüdrukut. Ja järsku lausus:

— Ta on mu venna koopia.

Ma kahvatusin. Ta sai kõigest aru. Ja jäi alatiseks vait.

Siis olid aastad — külmus, võõrandumine, väsimus. Kontroll, pisarad, üksindus. Kuni ma sõitsin Vanaema Elsa juurde — tema eest hoolitsemise ettekäändel.

Nüüd elan ma siin. Maal. Õpetan Lukasele puid lõhkuma, küpsetan Emmaga pannkooke, joon vanaemaga teed. Mattias tuleb vahel — vaikides, rahaga, kingitustega. David kirjutab kirju, mida ma põletan, lugemata neid lõpuni.

Ja ma lihtsalt elan. Ma ei oota andestust, ma ei otsi armastust. Mul on lapsed. Ja sellest piisab.

— Emme, vaata, vikerkaar! — karjub Lukas.

Ma kallistan neid mõlemat, surun endale vastu ja mõtlen: võimalik, et õnn ei seisne selles, et sind armastataks. Vaid selles, et ise armastada — hoolimata kõigest.

Kas sooviksite, et aitaksin teil tõlkida veel mõne osa loost?