Õhk oli paks suitsust ja vihma lõhnast, samal ajal kui tuhk kattis lund. Ta seisis liikumatult, hoides oma värisevates kätes pisikest, võnkuvat kassipoega. Häving tema ümber oli täielik ja väike loom tundus olevat ainus jäänus sellest, mis oli kaotatud. “Härra… kas teiega on kõik korras?” küsisin ma tasakesi.
“Need on kõik läinud,” sosistas ta, hääl murdudes. “Maja, fotod, kõik… Ta on ainus, mis mulle jäänud on.” Mu süda valutas, kui ma mõistsin tema kaotuse sügavust. Hiljem sain teada tema nime: Elmar. Kõik, mida ta palus, oli soe koht kassipojale ja veidi piima. Ma viisin nad koju ja ta rääkis, et päästis Sädeme (Spark) just sel hetkel, kui katus sisse kukkus. Selles pisikeses, habras olendis oli ta leidnud lootuse säde.
Järgnevatel päevadel hakkas Elmar rääkima oma surnud abikaasast Klarast ja leinast, mis oli teda pärast naise surma koormanud. Järk-järgult hakkas valu tema südames taanduma. Siis saabus tema lapselaps, Liina, kes oli mures tulekahju uudiste pärast. Tema kallistus oli täis kergendust ja ta otsustas jääda, aidates Elmaril üles ehitada nii kodu kui ka vaimu.
Aeg möödus, ja kui ma teda uuesti külastasin, oli maja täis valgust ja naeru. Elmar näitas mulle uhkusega fotot oma taastunud perekonnast ja ütles: “Ma kaotasin kõik, aga ma leidsin palju rohkem. Lootust on alati.”
Elmari teekond oli kurb meeldetuletus, et kaotus on vältimatu osa elust. Kuid isegi kõige pimedamatel hetkedel võib lootust leida ootamatutest kohtadest – olgu see siis pisikese kassipoja, armastava perekonna või julguse kaudu uuesti alustada. See, kuidas me raskustele reageerime, on see, kus tõeline vastupidavus särab.