Sel hommikul valitses sünnitusosakonna koridorides rahulik vaikus. Värske ema puhkas palatis ja isa ajas sissepääsu juures ämmaemandatega paberiasju. Ühepäevane tütarlaps magas õndsalt oma roosasse tekki mähituna. Samal ajal hiilis palatisse tema kuueaastane vend Marten, kes oli koos perega haiglas. Veendunud, et keegi ei vaata, võttis ta beebi sülle, toetas pead nii, nagu ema oli õpetanud, ja suundus kiiresti väljapääsu poole.
Kui üks õdedest olukorda märkas ja karjatas, puhkes haiglas tohutu paanika. Väike poiss ei teinud väljagi teda hüüatavatest töötajatest, vaid surus beebi kõvasti vastu rinda ning tormas krõbedast talvekülmast hoolimata õue. Turvatöötajad, arstid ja paanikas isa sööstsid Martenile järele, kes libises ja jooksis üle lumise hoovi. Kõik olid surmhirmul beebi tervise ja külmumisohu pärast.
Pärast lühikest tagaajamist õnnestus õel poiss kätte saada ja beebi turvaliselt oma sülle võtta. Sel hetkel puhkes väike poiss lohutamatult nutma ja hüüdis läbi pisarate: „Palun ärge võtke teda ära! Ma ei taha, et mu õde lastekodusse viiakse! Issi, palun ära lase neil teda sinna saata!“ Need sõnad panid kõik jälitajad hetkeks tarduma. Keegi ei mõistnud, kust selline hirm pärines.
Tõde selgus peagi: väike Marten oli haiglakoridoris pealt kuulnud kahe õe omavahelist vestlust. Nad rääkisid ühest teisest naisest, kes oli otsustanud oma lapse maha jätta, ja arutasid, et too imik saadetakse lastekodusse. Kuueaastane poiss arvas ekslikult, et jutt käib tema perest ja vastsündinud õest. Hirmust ajendatuna otsustas ta õe „päästa“ ja ta haiglast minema toimetada.
Isa ja arstid selgitasid poisile pikalt, et tegu oli suure valestimõistmisega ja et õde jääb igaveseks nende juurde koju. Alles siis, kui väike vend nägi täiskasvanute silmis siirust, suutis ta rahuneda. Kui olukord lahenes, viidi beebi soojasse voodisse tagasi, ilma et ta oleks toimunust midagi teadnud. Väike kangelane aga kaisutas isa, olles väsinud katsumusest kaitsta oma õde kujutletava ohu eest.