Kui ma haiglasse jõudsin, et oma naine Siret ja meie vastsündinud kaksikud koju tuua, tabas mind šokk: naine oli kadunud ja jätnud vaid salapärase sedeli. Mu käed värisesid, kui ma seda ikka ja jälle lugesin. Need sõnad jätsid mind kui halvatuna seisma: „Hüvasti. Kanna nende eest hoolt. Küsi oma emalt, MIKS ta mulle nii tegi.“ Kõik, mida olin planeerinud – meie rõõm, meie pere, meie tulevik – tundus kildudeks purunenuna. Hoidsin meie pisikesi tütreid süles, kiigutasin neid ja püüdsin samal ajal mõista, mis oli juhtunud ja miks Siret oli sõnagi lausumata kadunud.
Koju jõudes muutus olukord veelgi halvemaks. Minu ema Maie tervitas mind entusiastlikult, kaasas vormiroog, kuid tema žesti soojus kadus hetkega, kui näitasin talle sedelit. Tõde tuli ilmsiks kildhaaval ja lõpuks täielikult: ta oli aastaid Siretit alavääristanud, külvanud kahtlusi ja pannud teda tundma end ebakompetentsena. Iga väike kriitika, iga „abistav“ märkus oli kogunenud talumatuks koormaks, mis tõukas Sireti minema just sel hetkel, kui meie pere oleks pidanud tähistama kaksikute sündi.
Olles murest murtud, kurnatud ja leinas, püüdisin üksikvanemana toime tulla, otsides samal ajal Siretit. Magamata ööd sulasid lõpututeks päevadeks täis mähkmevahetusi, toitmisgraafikuid ning imikute ja minu enda südame nuttu. Pöördusin meeleheitlikult tema sõprade ja pere poole, lootes leida vihjeid, ning sain teada vaid seda, et Siret oli tundnud end lõksus ja isoleerituna. Ta kartis kellelegi rääkida, kui rängalt minu ema käitumine talle mõjus. Tühjus pärast tema lahkumist muutus pidevaks valuks, kuid lootuskiir tärkas siis, kui sain temalt foto koos kaksikutega ning lühikese teate, milles ta palus andestust.
Möödusid kuud ilma ühegi jäljeta ning meie kaksikute esimene sünnipäev oli kibemagus. Elu läks edasi, kuid igatsus Sireti järele ei kadunud kunagi. Siis aga ühel õhtul koputati uksele ja kõik muutus: seal ta seisis, meie terrassil, pisarad silmis, väike kingikott käes ja kõhklev naeratus huulil. Ta selgitas, kuidas sünnitusjärgne depressioon, minu ema julmus ja tema enda ebakindlustunne olid sundinud teda lahkuma, kuid teraapia ja aeg olid aidanud tal taastada oma tugevuse ja eneseusalduse.
Taasühinenuna seisis meie ees aeglane ja väljakutseid pakkuv töö ühiseks tervenemiseks. See ei olnud lihtne, kuid meie armastus, vastupidavus ja rõõm Kadi ning Janne kasvatamisest said meie ankurdamispunktiks. Koos ehitasime uuesti üles selle, mis oleks äärepealt kadunud, õppides, et andestus, mõistmine ja ühine pühendumine võivad parandada ka kõige sügavamad haavad. Meie pere, mis oli kord purunenud, hakkas uuesti õitsema, olles läbitud katsumuste tõttu tugevam kui kunagi varem.