Arvasin, et mu pensionipõlv on rahulik ja paigas – varajased hommikud kohviga, pärastlõunad lapselastega ja aeg-ajalt vahetused haiglas, et aidata oma tütart Marit. Kuid ühel täiesti tavalisel õhtul Facebookis kerides muutus kõik. Mulle jäi silma üks luitunud foto: noorem mina seisid tuttava naeratuse kõrval, mida ma polnud aastakümneid näinud – see oli Tanel, minu esimene armastus ülikoolipäevilt. Foto all oli teade: ta oli mind otsinud üle 40 aasta ja kandis endaga kaasas midagi olulist, mida ta ei saanudki mulle kunagi üle anda.
Mälestused tulvasid korraga tagasi. Tanel oli kadunud enne meie viimast semestrit – ilma kirja ja hüvasti jätmata, jättes minu südamesse tühimiku, mida olin terve elu püüdnud ignoreerida. Puhkesin vaatama tema nägu: nüüd vanem, meelekohtadelt hall, kuid ikkagi eksimatult tema ise. Midagi minus võpatus – segu nostalgiast, uudishimust ja ammu vaigistatud armuvalust. Pärast lugematuid sõnumeid, mida kirjutasin ja jälle kustutasin, panin lõpuks kirja tõe: „Siin on Sirje. Ma usun, et mina olengi see naine sellel fotol.“
Ta vastas mõne minutiga ja peagi leppisime kokku kohtumise väikeses kohvikus minu kodu lähedal. Kui sisse astusin, oli ta juba seal. Ta seisis püsti nagu vanasti ja naeratas, otsekui poleks aeg vahepeal edasi läinudki. Vestlus algas konarlikult, täis pikki pause ja väljast kostvat linnasuminat. Ta rääkis mulle oma äkilisest kolimisest, haige isa hooldamisest ja perekondlikest kohustustest, selgitades, miks ta kõik need aastad kadunud oli. Siis sirutas ta käe taskusse ja asetas lauale väikese karbi – kuldsõrmuse, mille ta oli minu jaoks meie viimasel ülikooliaastal valmis pannud.
See hetk oli vaikne ja tähendusrikas. Ei mingeid dramaatilisi selgitusi, vaid kauaoodatud kinnitus sellele, mis kunagi oli. Ta ei tulnud minu elu segi paiskama; ta tuli mulle meelde tuletama, et ma olin armastatud ja aastad polnud meievahelist sidet kustutanud. Istusime tunde koos, rääkisime lapselastest, retseptidest ja oma praeguse elu rütmidest. Iga naeratus ja meenutus tuletas mulle meelde, et midagi haruldast oli tagasi tulnud – mitte võimalus minevikku ümber kirjutada, vaid leebe taaskohtumine olevikus.
Järgnevatel nädalatel kohtusime regulaarselt – kord pargis, kord järve ääres, kord kohvitassi taga. Puudus surve, puudusid ootused, oli vaid kohalolu, lahkus ja huvi. Aeglaselt muutus elu jälle kergemaks. Ma naersin rohkem, naeratasin sagedamini ja ootasin isegi hommikuid uue põnevusega. Tanel ei naasnud, et kaotatud aastaid tagasi nõuda; ta naasis, et näidata mulle midagi, mille olin unustanud: et armastus, isegi kui see on aastakümneid pausil olnud, võib tuleviku vaikselt uue tähendusega täita.