Rannal päikese käes peesitava mehe nautlemisel polnud piire. Tema kõrval pikutas päikesekreemi järele lõhnav armuke ning mees ei mõelnud hetkeksi oma naisele, kes rassis kodus raskete poekottidega, muretses laste kooliasjade pärast ja oli kaotanud end kodutööde rägastikku. Armuke küsis päikeseprillide alt pilkavalt: „Ega see su nali naine midagi ei aima?“ Mees vastas üleoleva muigega: „Tiit teab, mis ta räägib – naine ei jaga neist asjust ööd ega mütsi, tema maailm piirdubki koristamise ja söögitegemisega.“
Armuke survestas teda lahutama, kuid mees lükkas seda harjumuspäraselt edasi, öeldes: „Varsti, varsti.“ Oma vaimusilmas pidas ta naise truudust garantiiks ja armukese tähelepanu võiduks. Isegi kui talle meenus naise väsinud ilme, ei piisanud sellest südametunnistuspiinadeks. Kui armuke läks jooke tooma, jäi mees rahus merd silmitsema.
Sel hetkel piiksus tema telefon. See oli sõnum naiselt. Oodates tavapärast kurtmist laste teemal, avas ta ekraani tüdinult. Kuid see, mida ta nägi, tabas teda kui rusikahoop kõhtu. Naine oli saatnud ekraanitõmmised tema armukese ja ühe teise mehe vahelisest vestlusest. Sõnumites naeris armuke mehe üle, kirjutades: „See kiilakas on mulle ainult rahakott. Kui tal pappi poleks, ei vaataks ma teda ka poole silmaga. Ma kasutan teda lihtsalt selleks, et sinuga saaks lõbusalt aega veeta.“
Loetust kangestunud mehe käed hakkasid värisema. Naine, keda ta oli aastaid petnud, alavääristanud ja kelle õlgadele kõik kodused mured ladunud, polnud saanud teada ainult reetmisest – ta oli mehele näidanud ka tema enda haletsusväärset olukorda. Mõistmine, et ta pole armukese jaoks mitte mees, vaid pelgalt „pangaarve“, purustas tema au täielikult. Päikeseline rand muutus hetkega pimedaks vanglaks.
Sõnumi lõpus oli viimane, lõplik hoop. Naine kirjutas rahulikult: „Ma sain kõigest aru. Sa oled tema jaoks vaid ettur, tema aga sinu jaoks vale, mille nimel sa oma elu hävitasid. Nüüd otsusta ise, kus sa elama hakkad. Koju ära enam tule.“ Mees jäi telefoniga liivale istuma, olles kaotanud korraga nii oma turvalise sadama kui ka vale-armastuse, mille nimel ta oli kõik ohverdanud.