Oli vaikne suvepäev Tallinna äärelinnas, üks neist, kus õhk näib uinunud ja miski ei ennusta ohtu. Perekonnas Kask kulges kõik tavaliselt… kuni nende must kass nimega Vari (Shadow) muutis kõigi saatust.
Vari polnud tõukass ega sugupuuga. Ta oli päästetud tänavalt ja elas sellest ajast alates perekonnaga kui oma liige. Kuid sel päeval muutus tema instinkt imeks, mis päästis elu.
Ema, Eveli Kask, jättis oma üheaastase poja, Leo, mängima toas kaisuloomadega. Aken oli lahti, kaitstud ainult putukavõrguga. Tuba asus teisel korrusel: mitte liiga kõrgel, kuid piisavalt, et kukkumine oleks surmav.
Eveli arvas, et kõik on kontrolli all. Vari, kes oli tavaliselt rahulik, magas pikki tunde diivanil. Kuid sel päeval oli ta rahutu. Ta näugus lakkamatult, kraapis vaipa, jooksis edasi-tagasi ja vaatas tungivalt trepi poole, mis viis ülemisele korrusele.
— Ma arvasin, et tal on kõht tühi — meenutas Eveli hiljem —, aga tema pilk… see oli, nagu ta üritaks mulle midagi öelda.
Äkki kostus majas terav ja läbilõikav näugatus. Eveli tundis külmavärinaid ja jooksis trepist üles. Sel täpsel hetkel salvestas beebimonitori kaamera midagi uskumatut.
Väike Leo, uudishimulik ja komberdav, oli roninud akna kõrval olevale kastile. Ta toetas käed halvasti kinnitatud putukavõrgule, mis hakkas tema raskuse all aeglaselt järele andma. Taga ootas vaid tühjus ja aia kivine maapind.
Ja just siis hüppas Vari.
Kass sööstis akna poole, klammerdus küüntega lapse kampsuni külge ja tõmbas kogu oma jõuga tagasi. Samal hetkel jooksis Eveli tuppa ja suutis poja vöökohast kinni haarata just siis, kui võrk täielikult lahti rebenes.
— Kui poleks Varit olnud… — ütles Eveli pisarsilmil intervjuus Eesti televisioonile. — Tema teadis seda enne mind. Ta kutsus mind üles.
Lugu levis kulutulena. Kohalik meedia nimetas teda “ime-kassiks”, ja pere sai imetlussõnumeid igast maailma nurgast.
Kuid müsteerium ei lõppenud sellega.
Päevade möödudes hakkas Vari uuesti kummaliselt käituma: ta seisis lapse voodi ees, vaadates pingsalt aknast välja. Ta näugus madalalt, vahel turtsus ja kraapis raami, nagu üritaks ta midagi nähtamatut eemale peletada.
Ühel ööl ärkas Eveli tugeva heli peale: puidu pragunemine. Ta jooksis akna juurde ja nägi, kuidas tohutu haara vana pärnapuu küljest langes täpselt sinna kohta, kuhu Leo oleks kukkunud, kui tragöödia oleks täide läinud.
Mõni päev hiljem saabus kiri ilma saatja aadressita. Sees oli vana mustvalge foto. Sellel istus Variga identne kass aknalaual. Kuupäev: 1954.
Tagaküljel oli käsitsi kirjutatud vaid üks lause:
“Mõnikord, nad naasevad… et päästa.”
Sellest ajast alates hoiab perekond Kask seda fotot talismani eest. Vari on endiselt majas, valvates igat nurka nagu vaikne kaitsja.
Kas see on vaid kokkusattumus? Või äkki ei lahku mõned kangelased kunagi päriselt?
Oli, mis oli, sel päeval peatas must kass aja ja kinkis ühele lapsele tema teise sünni.