Pärast kolimist Tartust sügavale Lõuna-Eesti metsade vahele avastasid Toomas ja tema pere oma uue maamaja tagant rõhuva saladuse. Seeni korjates sattus nende poeg Romet väikesele lagendikule, kus asusid sammaldunud hauakivid. Toomase õuduseks oli ühel haual keraamiline foto temast endast nelja-aastase pojana, koos tema täpse sünnikuupäevaga. See avastus vallandas mehes “äratundmise, milleks ta polnud valmis”, sest Toomas oli neljaaastaselt lapsendatud pärast seda, kui ta leiti põleva maja juurest – rinnale nõelatud vaid lühike sedel.
Ajendatuna soovist oma kadunud minevik selgeks teha, pöördus Toomas kohaliku põliselaniku Leida poole, kes tragöödiat mäletas. Naine paljastas, et Toomasel oli identne kaksikvend nimega Kaarel. 1988. aastal hävitas laastav tulekahju nende pere metsamaja. Leiti kolm hukkunut – keda peeti Toomase vanemateks ja vennaks –, kuid Toomast ennast ei leitud kunagi. See teadmatus ajendas tema onu Taavit püstitama mälestuskivi Toomase fotoga, lootuses, et vastupidi igasugusele tõenäosusele pääses üks poistest leekidest.
Toomas leidis lõpuks üles oma onu Taavi, kes elas erakuna linna servas. Taavi kinnitas, et ema Mara ohverdas tõenäoliselt oma elu, et Toomas põlevast hoonest välja aidata. Vanades ajaleheväljalõigetes mainitud “kadunud laps” oligi Toomas, kes anti üle ühele tuletõrjujale ja saadeti lõpuks uuele elule Tartusse. Kohtumine pakkus Toomasele esimesi käegakatsutavaid tõendeid tema bioloogilisest identiteedist, sealhulgas poolpõlenud joonistusi ja kõrbenud kollase särgi, mis sarnanes kalmistul oleval fotol kantuga.
See avastus tõi kibemagusa lahenduse aastakümneid kestnud tundele, nagu oleks ta omaenda loost “välja kirjutatud”. Leinates kaksikvenda, kellega tal ei õnnestunud koos kasvada, leidis Toomas lohutust teadmisest, et vanemad olid teda armastanud. Sedel tema särgil ei olnud hülgamine, vaid viimane meeleheitlik kaitseakt. Kolimine Lõuna-Eestisse, mis algul tundus juhusliku otsusena, osutus alateadlikuks naasmiseks juurte juurde, mille ta oli unustanud, kuid mida tema keha mäletas.
Toomas ja tema pere naasid lõpuks lagendikule, et austada Kaarli mälestust, muutes seni kõheda paiga peresideme sümboliks. Seistes hauakivi ees, mis kandis kunagi tema enda nägu, mõistis Toomas, et tema elu on kingitus, mille tegi võimalikuks tema pere ohverdus. Ta sai viimaks aru, et rahu ei sünni ainult “mändide kohinast”, vaid tõe väljaselgitamisest suitsu taga. Ta ei olnud enam tules kadunud poiss; ta oli mees, kes oli lõpuks leidnud tee koju.