Pärast hirmusat õnnetust rippus meie auto kuristiku serval üheainsa puu küljes – me viibisime elu ja surma õhukesel piiril. Püüdes keset metallihunnikut bensiinihaisu ja valu sees hingata, kuulsin ülalt meie tütre Laura meeleheitlikke karjeid. Arvasin, et ta tuli meile appi, ja kavatsesin talle vastata, kuid mu abikaasa Mihkel haaras kõvasti mu käest. Tema silmades peegeldus õudus, kui ta sosistas: „Ära tee piiksugi, teeskle surnut. Tema tegi seda.“
Enne kui jõudsin Mihkli sõnade üle järele mõelda, lakkasid ülalt kostvad valusad nutuhood järsku, justkui noaga lõigatult. Laura äsjane meeleheide oli kadunud, asendudes jääkülma häälega. Ta ütles kellelegi telefonis: „Kõik on läbi. Tegin pidurid korda, sellest kõrgusest ei jää keegi ellu. Politsei peab seda õnnetuseks.“ Kuulda, et meie oma tütar ei vaadanud seda õudust lihtsalt pealt, vaid oli selle ise planeerinud, haavas mu südant valusamalt kui ükski avarii.
Mihkel tunnistas valust oigates kibedat tõde: ta oli hommikul andnud Laurale ultimaatumi. Kui tütar oma mängurist mehest ei lahuta, pärandab Mihkel kogu vara heategevuseks. Laura vastas sellele ähvardusele enne, kui isal tekkis võimalus testamenti muuta. Mõne tunni pärast lootis ta olla kogu varanduse ainus omanik. Sel ajal kui mu pisarad hääletult voolasid, ootasime seal all, teades, et üleval „leinav“ laps on tegelikult meie timukas.
Kui päästemeeskond saabus, saime neile tõe edastada vaid sosinal. Tuletõrjuja taipas olukorda lennult; meid autost välja lõigates katsid nad meie näod linadega, käitudes nii, nagu transpordiksid nad laipu. Laura põlvitas künkal, valades krokodillipisaraid vanemate pärast, keda ta arvas olevat tapnud. See täiuslik näitlejatöö oli tegelikult tõend tema enda lõpu kohta.
Haiglas tehtud uurimise ja telefoniväljavõtete põhjal Laura arreteeriti. Kui ta meid kohtusaalis elusalt ja tervelt nägi, varises tema külmavereline mõrvari-mask täielikult kokku. Mihkel annetas oma varanduse heategevuseks, täpselt nii, nagu ta oli plaaninud. Meie tütar ei kaotanud aga mitte ainult varandust, vaid ka oma vabaduse. Sel päeval ei jäänud me ellu mitte ainult tänu imele, vaid ka tänu sellele, et oskasime õigel ajal surnut mängida.