Jutuvestja, 40-aastane üksikema ja vabakutseline raamatupidaja Kaire, oli kasvatanud oma kahte last – viieaastast Jürit ja kolmeaastast Sillet – üksinda sellest saadik, kui laste isa Lauri kolm nädalat pärast Sille sündi jäljetult kadus. Kodus töötamine pakkus küll paindlikkust, kuid jättis naise pidevasse kurnatusse, sest tal tuli klienditööd jagada väikelaste lakkamatute nõudmistega. Ühel eriti väsitaval esmaspäeva õhtul jättis ta köögi meeleheitlikku segadusse. Järgmisel hommikul ärgates ootas teda šokk: köök oli laitmatult puhas, nõud pestud ja virnastatud ning tasapinnad puhtaks küüritud. See seletamatu nähtus kordus: külmikusse ilmusid toiduained, mida naine polnud ostnud, ja prügi viidi välja. See pani Kaire arvama, et ta kannatab stressist tingitud mälukaotuse all.
Olles otsustanud mõistatuse lahendada, peitis Kaire end ühel ööl elutuppa diivani taha. Kell 2:47 kuulis ta tagaukse vaikset ja ettevaatlikku klõpsatust, millele järgnesid aeglased sammud. Naise süda puperdas, kui kööki astus pikk laiaõlgne vari. Kui avatud külmiku valgus valgustas mehe nägu, tundis Kaire end kui puuga pähe saanuna: see oli Lauri, tema eksmees. Mees võpatas ja selgitas, et ta polnud oma võtit ära andnud ning kui ta ühel ööl naise eeselutunult magamas leidis, oli tal liiga häbi teda üles äratada. Selle asemel otsustas ta, nähes, kui kurnatud naine oli, „esmalt aidata“, koristades keset ööd ja täites külmikut.
Kui Kaire nõudis selgitust, tunnistas Lauri tegeliku põhjuse, miks ta nad kolm aastat tagasi maha jättis: ta polnud lihtsalt kurnatud, ta oli meeleheitlikus olukorras. Tema äri oli ebaõnnestunud ja ta uppus võlgadesse. Ta varjas tõde Kaire eest ning kui Sille sündis, tabas teda paanika, sest ta uskus, et veab neid kõiki alt. Ta arvas, et kui ta lahkub, on Kairel ja lastel võimalus uuesti alustada, ilma et ta neid „põhja tõmbaks“. Ta tunnistas, et see oli vale valik, kuid väitis, et oli sel hetkel nii sügavas masenduses, et ei näinud muud väljapääsu.
Lauri paljastas, et tema otsus naasta ei sündinud üleöö. Pärast pikka aega „põhjas olemist“ leidis ta abi tugigrupist, kus ta kohtas sõpra nimega Peeter, kes inspireeris teda tehtud segadust heastama. Kaire kuulas, kuidas Lauri kirjeldas samme, mida ta oli astunud oma elu kordaseadmiseks, sealhulgas professionaalse abi otsimist. Kuigi naine ei usaldanud teda kohe – teades, et kolme aasta valu ei saa kustutada kesköiste vabandustega –, kuulas ta meest, kes oli kunagi olnud tema abikaasa. Kui mees lõpuks päikesetõusul lahkus, lubas ta naasta, kuid sel korral juba „päevavalgel“.
Lauri pidas oma lubadust ja tuli tagasi küpsiste ja mänguasjadega, koputades esiuksele, selle asemel et sisse hiilida. Jüri ja Sille, ehkki alguses ebakindlad, võtsid ta kiiresti omaks, kui mees põlvitas nendega Legodega mängima. Lauri asus kohe isarolli, sõidutades neid kooli ja aidates kodutöödega. Kaire mõistab, et nad ei pruugi küll taastada oma purunenud abielu, kuid neil on võimalus ehitada „midagi uut ja stabiilset“. Ta teab, et tee edasi on segane, keeruline ning täis vanu hirme ja arme. Küsimus jääb: kas ta peaks jätkama nende sildade ehitamist, et lastel oleks isa ja tema saaks hädavajalikku abi, või liigub ta uue kukkumise suunas?