Annika oli alati uskunud, et armastus on see, mis teeb perest pere. Kui tema õde Reet ja tolle abikaasa Jaanus nägid vaeva viljatusega, valutas Annika süda nende pärast. Nii et kui nad palusid naisel olla asendusema ja kanda last, kes oleks bioloogiliselt nende oma, nõustus Annika kõhklemata. Tema abikaasa Lauri toetas teda, teades hästi, et see on kingitus, mis ulatub bioloogiast palju kaugemale.
Rasedus oli täis lootust ja rõõmu. Reet käis kaasas igal arstivisiidil, värvis lastetuba ja isegi Annika neli poega vaidlesid selle üle, kellest saab beebi lemmiknõbu. Iga liigutus ja arenguetapp muutis unistuse käegakatsutavaks – kuni sünnituse hetk purustas Annika ootused.
Reet ja Jaanus jõudsid haiglasse alles kaks tundi pärast sünnitust. Sel hetkel, kui nad beebit nägid, nende näod tarretusid. „SEE EI OLE BEEBI, KEDA ME OOTASIME. ME EI TAHA TEDA,“ karjus Reet. Need sõnad läbistasid Annika südame nagu nuga. Jaanus lisas: „Me tahtsime poissi. Meil on vaja poega.“ Tundus, et armastus oli järsku muutunud tingimuslikuks ja Annika süda murdus usmatusest.
Kuid sel ajal kui beebi, pisike Kadi, tema kätel magas, teadis Annika täpselt, mida teha. Ta keeldus laskmast eelarvamustel otsustada lapse väärtuse üle. Reet ja Jaanus saadeti palatist välja, seni kuni nad on valmis oma kinnisideedele silma vaatama. Annika otsustas vaikselt, et kui õde ei suuda lapse väärtust mõista, adopteerib ta Kadi ise. Tema südames oli piisavalt ruumi veel ühe lapse, veel ühe elu jaoks, keda kaitsta ja armastada.
Päevi hiljem naasis Reet – muutununa, kahetsevana ja valmis õppima, kuidas olla ema, keda tema tütar väärib. Annika suunamisel hakkasid nad koos purunenud usaldust ja perekonda uuesti üles ehitama. Kadist, beebist, kes kunagi “valest” soost olemise tõttu hüljati, sai säde, mis näitas kõigile: perekond ei tähenda ootuste täitmist, vaid tingimusteta armastust.