Soolane meresprei rippus õhus nagu raske kardin, hägustades piiri tormise halli Atlandi ja muuli tumeda, libeda puidu vahel. Eerik tundis läbi saabaste ookeani raevu vibratsiooni, rütmilist kõminat, mis kattus tema südame metsiku tuksumisega. Tema ees seisis läbimärg ja metsikupilguline Jaan. Nad olid kunagi olnud sõbrad — või ehk lihtsalt kaks meest, keda sidus saladus, mis oli lõpuks muutunud liiga raskeks kanda. Tuul rebis Jaani mantlit, kui ta ette sööstis ja haaras Eerikul õlgadest jõuga, mis sündis puhtast meeleheitest. Ta tõukas Eeriku sakilise serva poole, kus reeling oli eelmise tormi käigus juba kõveraks väänatud. „Astu samm!“ karjus Jaan, tema hääl murdus tormi möirge vastu. „Veel üks samm ja see kõik lõpeb, Eerik! Enam ei ole valesid, enam ei pea üle õla vaatama!“
Eerik komistas tagasi, kannad libisesid üle vetikatega kaetud laudade. Maailm kaldus, kui ta jalad kaotasid kindla pinna. Südant peataval hetkel rippus ta tühjuse kohal, kolmkümmend jalga allpool ootas vahutav murdlainete mass. Tema sõrmed otsisid pimesi tuge, haarates lõpuks külmast, roostes tugitalast, just siis kui kauguses kerkis hiiglaslik, mustjas laine. Ta rippus seal, lihased pingutusest karjumas, kui ookean valmistus oma osa nõudma. Ülal tema kohal vilksatas Jaani silmis raev, asendudes äkilise, raputava selgusega. Tõde sellest, mida ta oli teinud — ja mis kohe juhtuma hakkas — tabas teda kiiremini kui tõusev vesi.
Jaan vajus põlvili, nägu kahvatu tumeneva taeva taustal. Ta sirutas käe, sõrmed vaid tollide kaugusel Eeriku kramplikust haardest. Kuid kui läheneva laine möire kasvas kõrvulukustavaks, tardus Jaan. Hetkeline kõhklus venis igavikuks. Selles vaikuse killus meenus talle reetmine, mis nad siia toonud oli — kuidas Eerik oli talle silma vaadanud ja valetanud raha, elu ja naise kohta, keda nad mõlemad arvasid armastavat. Käsi, mis oleks pidanud haarama Eeriku randmest, jäi õhku rippuma, värisedes. See polnud pahatahtlikkus, mis teda tagasi hoidis, vaid purustav taipamine, et mõni asi ongi määratud vooluga kaasa minema.
Selleks ajaks, kui Jaani sõrmed lõpuks Eeriku varrukast kinni haarasid, oli laine juba kohal. See oli jäine, liikuv sein, mis paiskus muulile nagu kaubarong. Puit ägas ja murdus löögi all ning mõneks sekundiks oli maailm vaid lämmatav soolvesi ja pimedus. Kui vesi lõpuks taandus, tirides rususid ja muda endaga sügavusse, oli Jaan reelingu najal kokku vajunud, õhku ahmides ja läbimärg. Ta vaatas oma tühje käsi, siis üle serva keerlevasse vahusse. Eerikust polnud jälgegi — ei mantlit lainetel, ei kätt pimedusest sirutumas. Muul oli vaikne, ainult taanduva vee sisin kostis.
Jaan tõusis aeglaselt, jalad nii tugevalt värisemas, et ta pidi end posti najale toetama. Ta ootas, et süütunne teda murraks, et juhtunu raskus ta purustaks, kuid seda ei tulnud. Selle asemel tundis ta kummalist, tühja kergust. Saladus oli kadunud, mattunud miljonite tonnide merevee alla, kus keegi seda kunagi ei leia. Ta pööras selja ookeanile ja hakkas aeglaselt tagasi kaldale kõndima, sammud rasked, kuid kindlad. Ta ei vaadanud tagasi ei kruusateel ega autosse istudes, kui mootori käivitas. Torm hakkas vaibuma, kuuvalguse triip lõikas läbi pilvede ja valgustas teed.
Kui salongi soojendus tasapisi tööle hakkas, vaatas Jaan tahavaatepeeglist oma peegelpilti. Ta nägi meest, kes oli kaotanud kõik, kuid leidnud varemetes kummalise rahu. Ta pani auto käiku ja sõitis rannikust eemale, jättes lainete müha seljataha. Eerik oli kadunud — ja koos temaga elu vari, mida Jaan oli sunnitud elama. Esimest korda aastate jooksul tundus õhk tema kopsudes puhas. Ta ei teadnud, kuhu tee teda viib, ega hoolinudki. Muul oli mälestus, laine oli puhastav tuli ja öö vaikus oli ainus kaaslane, mida ta uue alguse jaoks vajas.