Koduperenaise elu ei olnud see „lihtne elu“, mida mu mees ette kujutas – vähemalt mitte seni, kuni ma lasin tal seda ise kogeda. Seitse aastat olin ma kodus kõigega tegelenud: kasvatasin Annet, Kasparit ja Noahi, kokkasin, koristasin, pesin pesu, viisin lapsi kooli, aitasin kodutöödega, pesin ja panin nad magama. Ja seda kõike samal ajal, kui üritasin välja näha esinduslik hetkeks, mil Andres koju jõuab. Tema töötas üheksast viieni juhtivanalüütikuna ja kandis endas mehe enesekindlust, kes uskus, et ainuüksi tema palk teeb temast majas kuninga. Tema sõnad torkasid tihti valusamalt kui ükski füüsiline kokkupõrge, jättes mind tundma end mittearmastatuna ja väärtusetuna. Kommentaarid nagu „Sul on vedanud, et sa ei pea liikluses istuma“ või „Ma raban tööd, et sina saaksid puhata“ sundisid mind seni vaid viisakalt naeratama – kuni ühel päeval tema raev üle ääre ajas.
Ühel neljapäeval tormas Andres sisse, viskas oma portfelli letile ja süüdistas mind mittemidagitegemises, nimetades mind parasiidiks ja ähvardades määrata mulle range taskuraha, kui ma ei hakka rahaliselt panustama. Sel hetkel sai mõõt täis. Ma ei olnud vihane; ma olin tühi. Ütlesin talle rahulikult, et võtan töö vastu – aga ainult siis, kui tema võtab üle kõik minu kodused kohustused, alates söögitegemisest ja koolisõitudest kuni mähkmete ja uneajani. Ta turtsatas, arvates, et see on käkitegu, ja nõustus õhinal. Ma hankisin endale kohe osalise ajaga koha ühes kindlustusbüroos, samal ajal kui Andres pidi tõestama, et majapidamise ja kolme väikese lapse kantseldamine on lihtne.
Alguses marssis ta ringi, nagu oleks maailma vallutanud. Kuid reaalsus tabas teda valusalt. Esimese nädala lõpuks oli maja kaoses – kodutööd tegemata, seinad kriitidega täis joonistatud, Noahi mähkmelööve ravimata ja söögiajad unarusse jäetud. Andresel oli raskusi meeles pidada põhitõdesid nagu piim, mähkmed või lõunauinakud. Abipaluvad kõned ja sõnumid muutusid sagedaseks ning teise nädala lõpuks oli kodu hullemas seisus kui kunagi varem. Kolmandaks nädalaks oli Andres kurnatud, ülekoormatud ja alandlik, samal ajal kui mu tütar Anne kinnitas vaikselt seda, mida ma juba ammu teadsin: asi oli läinud liiga kaugele ja see töö, mida ma kõik need aastad teinud olin, oli kõike muud kui lihtne.
Kui Andres lõpuks oma kaotust tunnistas ja palus mul töölt lahkuda, jäin ma endale kindlaks. Minu osalise ajaga kohast sai kiiresti täiskohaga töö parema palga ja hüvedega ning kuu aja pärast teenisin ma rohkem kui Andres. Mehest, kes mind kunagi parasiidiks nimetas, oli saanud pere väiksema sissetulekuga liige. Ometi nägin ma esimest korda tema teist külge – uhket, haavatavat ja tõeliselt püüdlikku, et sammu pidada ülesannetega, mida ta oli kaua alahinnanud. Aeglaselt leidsime uue tasakaalu, jagades kodutöid, kasvatades lapsi koos ja jättes hüvasti vana kuninga-ja-teenri dünaamikaga.
See ei olnud dramaatiline ega filmilik; ei olnud triumfaalset montaažihetke. Need olid lihtsalt kaks väsinud inimest, kes õppisid austama teineteise panust ning ehitama partnerlust aususele ja pingutusele. Isegi väikesed hetked, nagu koos pesu kokkulappimine või kuulda Andrest ütlevat: „Ma ei mõistnud kunagi, kui palju sa tegid. Mul oli vale,“ said omamoodi võitudeks. Me ei olnud täiuslikud, kuid õppisime koos, kuidas juhtida oma peret meeskonnana ja üksteist väärtustada. Ma ei loobunud oma tööst, kuid kohandasin seda, ja esimest korda aastate jooksul tundus meie kodu tõelise partnerlusena, mitte vääritimõistmise hierarhiana.