Kaks jahimeest kõndisid metsarajal, kui nad märkasid punase rebane kummalist käitumist. Rebane ei põgenenud nagu tavaliselt, vaid tiirutas kindlalt ühe koha ümber, peatus ja kuulas tähelepanelikult. Siis kadus ta metsatukka.

Uudishimu võttis võimust — mehed järgnesid talle ja peagi nägid nad midagi erakordset: rebane viskas midagi sügavasse auku. Nad vaatasid ettevaatlikult alla ja tardusid šokis.
Auku põhjas oli poiss, kõhn ja nälginud, silmad täis hirmu ja väsimust. Ta oli mõned päevad tagasi sattunud vana jahilõksu ja peaaegu surnud nälja ja külma käes.

Lugu algas ühes külas Lääne-Virumaal. 11-aastane poiss elas vanaemaga. Kui vanaproua äkki haigeks jäi, läks poiss metsa tervendavaid taimi otsima. Kuid maa tema jalgade all varises ja poiss jäi lõksu — siledad seinad ei jätnud võimalust põgenemiseks.
Kolm piinarikast päeva karjus ta appi, kuid keegi ei kuulnud. Neljandal päeval ilmus rebane. Alguses arvas ta, et näeb hallutsinatsiooni. Kuid õhtul viskas loom talle kalatüki. Mõne päeva jooksul tõi rebane regulaarselt toitu, jälgides hoolikalt pealt.

Kõige hämmastavam oli see, mida rebane järgmisena tegi: ta tõi inimesed appi.

Jahimehed rääkisid, et loom juhtis neid otse metsaossa, kuhu nad tavaliselt ei läinud. Rebane jooksis ette, keerutas end tagasi ja sundis neid end jälitama. Ja nii nad sattusid augu juurde ning leidsid poisi elusana.

Päästetud laps ei suutnud oma silmi uskuda. Enne lahkumist vabastasid jahimehed rebase, ja see heitis poisile veel ühe pilgu — justkui hüvasti jätma.

See lugu levis kogu ümbruskonnas. Isegi karmid jahimehed rääkisid, et loomad on võimelised kaastundeks, tähelepanelikkuseks ja truuks jäämiseks.

Sellest ajast saadik jätavad poiss ja vanaema sageli metsa servale maiustusi — lootuses, et punane päästja tuleb oma uute sõprade juurde uuesti.

Mõnikord ilmuvad päästjad kõige ootamatumas vormis. Ja siis saab selgeks, et kaastunne on keel, mida mõistab iga elusolend.