72-aastaselt arvasingi, et elu on mulle juba kõike näidanud – kuni saabus kõne, mis muutis kõik. Kakskümmend aastat tagasi äratas politseinik mind kell kolm öösel uudisega, et mu tütar ja tema mees on autoavariis hukkunud. Minu kuueaastane tütretütar Eliise jäi minu hoole alla, klammerdudes oma printsessipidžaamasse ja põrnitsedes maailma, mis oli üleöö kildudeks purunenud. Läbi pisarate lubasin talle: „Mitte kunagi, kullake. Nüüd oled sa minu juures.“
Eliise kasvatamine ei olnud lihtne. Iga liigutuse juures valutasid mu põlved ja mu pension kattis vaevu esmased vajadused. Kuid iga unelugu ja iga kallistus tuletas mulle meelde, miks ma pingutan. Aastad möödusid ja Eliisest sirgus tähelepanuväärne noor naine, särav ja lahke. Kui ta tõi koju Kaspar-Andrese ja ütles, et noormees on teda palunud, nutsin ma rõõmust. Vandusin, et teen tema pulmapäeva täiuslikuks – isegi kui tema vanemaid ei saa seal olla.
Pulmakleidi otsimine oli aga õudusunenägu. Miski ei tundunud õige ja hinnad olid astronoomilised. Nähes Eliise meeleheidet, tegin otsuse: ma õmblen kleidi ise. Iga pister sisaldas kakskümmend aastat armastust ning iga pärl ja pitsdetail hoidis endas mälestusi väikesest tüdrukust, kes oli suurest õnnetusest eluga välja tulnud. Ööst öösse töötasin väsimatult, olles kindel, et annan talle kleidi, milles ta tunneb end printsessina.
Pulmapäeva hommikul juhtus aga katastroof. Kleit lebas nurgas puruks rebituna ja rikutuna – see oli Kaspari ema Margeti kätetöö, kes oli üritanud päeva saboteerida. Kuid me ei andnud alla. Palavikulise energia ja vankumatu otsustavusega tegin kleidi vaid mõne tunniga uuesti korda. Kui Eliise seda nägi, voolasid pisarad üle tema näo. Kleit oli rünnaku üle elanud ja muutunud veelgi kaunimaks – täpselt nagu tüdruku vaimgi.
Tseremoonia ajal jälgis lüüasaamist tundev Marget, kuidas Eliise kõndis altari ette kleidis, mis sümboliseeris vastupidavust ja armastust. Hiljem tuli ta meie juurde ja palus oma julmuse pärast vabandust. Eliise andis talle võimaluse vigade paranduseks, näidates, et asjad, mis on kildudeks purunenud, võivad kannatlikkuse ja hoolitusega parandatuna saada tugevamaks ja ilusamaks kui kunagi varem. Sel päeval mõistsin ma, et elu kõige rängemad hoobid õpetavad meile õppetunde armastusest, andestamisest ja perekonna kestvast jõust.