Jää oli tema all alati tundunud kindel – vaikne, külmunud maailm, kus ainus heli oli tuule sosin ja õrn krigin nihkuvast härmatisest. Kalamees nimega Toomas oli seda teinud juba sadu kordi: põlvili väikese puuritud augu juures, õngeliin laskumas tumedasse vette allpool. Aga seekord vastas järv teisiti. Terav pragu lõikas vaikuse puruks, äkiline ja vägivaldne, ning saatis sakilised lõhed tema jalge alt nagu välk laiali.
Enne kui ta jõudis isegi püsti tõusta, andis pind järele. Ta kukkus raskelt, üks jalg vajus sügavale jäisesse vette. Šokk võttis tal kohe hinge. Ta ahmis õhku, kraapides küüntega hapraid jääservi, kuid iga liigutus tegi olukorra ainult hullemaks. Praod laienesid, jää murdus tema raskuse all peenikesteks kildudeks. Paanika tõusis, kui ta üritas end vabaks rebida, kuid kindad libisesid kasutult märjal pinnal.
Külm tungis kiiresti sisse, läbistades kihte ja tuimestades jalga. Ta siples, pööras, üritas raskust jaotada – kuid järv ägas uuesti, sügavamalt, justkui hoiatades teda. Siis pani miski ta peatuma. Mitte külm, mitte hirm – vaid tunne. Ta tõstis pea.
Üle lõputu valge avaruse liikus midagi massiivset. Algul oli see vaid kuju horisondil. Siis muutus see selgeks. Jääkaru. See seisis hetkeks paigal, pilk otse temale suunatud. Vahemaa nende vahel tundus korraga nii tohutu kui ka hirmuäratavalt väike. Toomase hingamine muutus pinnapealseks. Jää tema all kriuksus uuesti, valjemalt, ebastabiilsemalt.
Hetkeks võttis võimust instinkt. Selle asemel et rabeleda, sundis ta end liikumatuks. Aeglaselt, ettevaatlikult sirutas ta käed jääle ja langetas keha, et jaotada raskust. Iga liigutus oli teadlik ja kontrollitud. Karu hakkas liikuma, üks raske samm korraga, muutudes aina suuremaks ja reaalsemaks.
Toomas libistas oma kinni jäänud jalga küljele, mitte otse üles tõmmates. Jää nihkus, kuid ei murdunud. Ta proovis uuesti, aeglasemalt. Valu sähvatas läbi keha, kui jäine vesi jalga haaras, kuid ta ei kiirustanud. Veel üks toll. Veel üks. Jää oigas, aga pidas vastu.
Tema selja taga, kaugemal, märkas ta oma kelku – seda, mida ta oli varem välja vedanud. Kui ta vaid selleni jõuaks…
Karu oli nüüd lähemal. Mitte ründamas, mitte jooksmas – lihtsalt lähenemas, rahulik ja uudishimulik. See tegi olukorra kuidagi veel hullemaks.
Ühe viimase, kontrollitud pingutusega väänas ta end ja tõmbas. Jalg vabanes. Ta ei tõusnud püsti. Selle asemel jäi ta madalaks, roomates, jaotades raskust täpselt nii, nagu ta oli teistelt näinud. Iga liigutus oli aeglane, vaikne, ettevaatlik. Järv tema all kriuksus, kuid ei murdunud enam.
Ta ei vaadanud tagasi.
Tundus, et see kestis igavesti, aga lõpuks jõudis ta kelguni. Kasutades seda toena, tõmbas ta end edasi, sentimeeter haaval, kuni jää tema all muutus paksemaks. Alles siis julges ta püsti tõusta.
Kui ta lõpuks tagasi vaatas, oli karu peatunud. See seisis eemal, jälgides, justkui hetk oleks möödunud. Siis pöördus see rahulikult ja kõndis valge horisondi suunas ära.
Toomas seisis seal, läbimärg ja värisev, kuid elus. Järv naasis vaikusse, justkui poleks midagi juhtunud. Aga ta teadis paremini. Mõned kohad ei andnud teist võimalust – ja kuidagi oli talle täna üks antud.