— Anton, ole ettevaatlik, ära suru Baikali peale, — kuulis Stas oma häält teravamana kui ta kavatses.

Kolmeaastane poiss ei reageerinud. Ta surus end lihtsalt tihedamalt hiiglasliku saksa lambakoera vastu, nägu paksu karva sisse mattunud. Hallid pidžaama püksid kollaste autodega olid põlvedel kortsus, ja väikesed käed pigistasid koera kaela surnult.
Baikal ei liigutanud ennast. Ainult sabaots koputas rütmiliselt diivanile — rahulikult, kindlalt, nagu oleks just siin, lapse embuses, maailmas kõige turvalisem koht.

— Jälle sama lugu, — ohkas Stas väsinult, hõõrudes templeid.

Köögist ilmus Ira. Juuksed olid hooletus kuklis, silmade all unepuudusest varjud.

— Karjumine ei aita, — ütles ta vaikselt. — Sa ainult ehmatad teda.

— Ta peab magama voodis, Ira. Mitte kinni klammerdunud koera kõrval, — viskas Stas ärritunult.

— Võib-olla on voodi talle tühi ilma Baikalita, — vastas ta. — Ja ka ilma minuta.

Stas heitis naisele lühikese pilgu, aga vaikis.

Elutuba nägi välja nagu sõjaväli — mänguasjad laua all, koristamata nõud, arved ja kirjad diivani käetoel. Ira tõstis ühe ümbriku, kortsutas kulmu ja pani tagasi.

— Antosh, läheme voodisse, — üritas Stas pehmemalt öelda.

— Ei, — pomises poiss koera karva sisse. — Ma olen Baikaliga.

Ira istus tema kõrvale ja katsus ettevaatlikult poisi õlga.

— Kallis, isa on õige. Las Baikal lamab kõrval, aga sina maga voodis.

— Ei! Ema ütles — ka Baikaliga! — karjus Anton, pigistades koera tugevamalt.
Baikal ei liigutunud. Lihtsalt sulges silmad, nagu nõustudes.

— Sa oled teda hellitanud, — ütles Stas järsult. — Ta peab harjuma meiega, mitte koeraga.

— Ära julge nii öelda, — puhkes Ira. — Kui poleks Baikalit, ei oleks ta üldse maganud! Kas sa arvad, et ma ei näe, kuidas ta hoiab teda, nagu viimast, mis emalt jäi?

Õhk tihenes. Stas eemale vaadates sosistas:

— Sa ei ole ema, Baikal on.

Koer ohkas vaikselt ja lakkus lapse otsaesist.

Nii möödusid päevad ja ööd — tülidega, väsimusega ja muutumatu „Ma magan Baikaliga“.

— Viis minutit ja uni, eks? — üritas Ira väsinult veenda.

— Ema ütles — hoia Baikalit, — vastas ta.

Need sõnad lõid nagu noaga. Ira muutus kahvatuks, Stas langetas pea.

— Olgu, — pomises ta, sulgedes magamistoa ukse.

Hiljem, pimeduses lamades, ütles ta peaaegu sosinal:

— Ta valib koera, Ira. Mitte mind.

— Võib-olla sellepärast, et koer ei karju kunagi tema peale, — vastas ta vaikselt.

Stas ei osanud midagi vastata.

Kaks nädalat hiljem tabas linna tugev vihmasadu. Tuul ulgus torudes, vihm peksis aknaid. Öösel ärkas Stas kummalisest vaikusest. Ei krabinat, ei hingamist, ei küüniste koputust.

Ta tõusis ja jooksis elutuppa.

Anton ja Baikal magasid koos — nagu alati. Poiss hoidis koera kaela, surudes ennast tema vastu. Kuid nende rinnad ei liigutunud.

— Anton?.. — hääl värises.

Vaikus.

— Ira! — karjus ta, heli kaja mööda maja.

Naine jooksis sisse, nägu kahvatus.

— Ei… Issand, ei!

Stas raputas poissi, seejärel koera. Tulemusi ei olnud.

— Helista kiirabisse! — karjus ta. — Ta ei hinga! Koer ka mitte!

Sireenid täitsid tänava. Arstid tungisid majja.

— Laps on teadvusetu! Tõenäoliselt mürgitus! Koer… samuti kannatas!

Anton hoidis Baikalit krampi, isegi teadvusetuna ei lasknud lahti. Käed pidid jõuga lahti võtma.

— Mask! Kiiremini! — karjusid arstid.

— Puls on! Nõrk, aga olemas! Viime!

— Aga koer?! — karjus Stas.

Meditsiinitöötaja ainult raputas pead.

Haiglas sai kõik selgeks.

— Poiss on saanud raske vingugaasimürgituse, — selgitas arst. — Teil on ju diivani kõrval gaasiküttekeha?

Stas noogutas, kahvatus näol.

— Juhtus lekkimine. Nad hingasid seda sisse. Tundub, et koer jäi lähima allikaga, kaitstes last. Tegelikult varjas ta lapse selja.

Sõnad tabasid nagu haamer.

Baikal suri, päästes poega.

Hiljem astus arst välja ja ütles vaikselt:

— Me tegime kõik, mis suutsime.

Ira peitis näo käte taha. Stas lähenes Baikali kehale, sulges silmad ja sosistas:

— Ta armastas sind rohkem, kui mina oleks suutnud. Ja nüüd on mu poeg tema tõttu elus.

Koidikul avas Anton silmad.

— Kus on Baikal? — köhatas ta.

Ira istus kõrvale.

— Ta päästis sind, kallis. Ta oli kõige vapram.

— Too ta… palun.

Stas embas poega, vaevu pisaraid tagasi hoides.

— Ta on nüüd taevas, Anton. Aga ta on alati sinu kõrval.

Nad nutsid kõik kolm — selle eest, kes andis elu, kahtlemata ja hetkekski kõhkluseta.

Aastad möödusid. Anton kasvas üles, kuid iga tema joonistus sisaldas koera.

Mõnikord äikesetormi ajal vaatas ta ikka nurka, kus kunagi diivan seisis, ja sosistas:

— Baikal ei oleks kartnud.

Stas hoidis garaažis vana kaelarihma. Mõnikord võttis öösel välja ja sosistas:

— Aitäh, sõber.

Uut koera majja ei tulnud. Mitte sellepärast, et nad ei oleks tahtnud — vaid sellepärast, et Baikali ei saa asendada.

Ta ei olnud lihtsalt loom. Ta oli armastus, truudus ja tõestus, et koera süda võib olla puhtam kui inimese oma.

Ja kui keegi küsis Antonilt, miks tal pole lemmiklooma, vastas poiss alati: Mul oli parim. Ta andis mulle elu. Teist ei ole vaja.