Mäletan täpselt seda päeva, mil kõik muutus. Oli üks aprillikuu teisipäev, hall ja ebatavaliselt soe, ning mu poeg Kasper tuli koju oma parima sõbra Lauri matustelt – ta oli täiesti vait. Ei mingit seljakoti maha viskamist, ei kurtmist kodutööde üle, ei nalju – ainult vaikus. Ta läks otse oma tuppa ja sulges ukse. Möödusid tunnid, enne kui julgesin talle vaatama minna. Leidsin ta põrandal istumas, käed kramplikult ümber Lauri vana pesapallikinda, nagu oleks see viimane habras kild millegist pühast. Kasper ja Lauri olid olnud lahutamatud – ühised Mardipäeva jooksud, trennid, filmiõhtud ja Minecrafti projektid. Nüüd oli aga sõbra naeru kaja kadunud ja mina tundsin end emana jõuetuna, püüdes meid kuidagi vee peal hoida.
Teraapia aitas pisut, piisavalt, et ta hakkas taas sööma ja magama, kuid lein on ettearvamatu. Ühel juunikuu õhtusöögil ütles Kasper äkki: „Ema… Lauri väärib korralikku mälestuskivi.“ Ta tahtis midagi räägitavat, midagi ilusat, mida saaks külastada, ja pakkus isegi välja mälestusõhtu korraldamise. Pakkusin oma abi, kuid ta nõudis, et teeb seda ise. Ta hakkas koguma oma sünnipäevaraha ja otsis suvetöid. Nägin tema silmis sädet – eesmärki, mis näis teda pärast kuudepikkust tuimust taas ellu äratavat. Sel suvel, kui teised lapsed mängisid, niitis Kasper muru, jalutas proua Saare rahutu hyskiga, riisus lehti ja pesi autosid. Iga sent oli hoolikalt hoiustatud kulunud kingakarbis.
Siis aga juhtus tragöödia. Ühel septembrikuu ööl puhkes meie pesuköögis tulekahju. Pääsesime vaevalt eluga, kuid tuli hävitas kõik, sealhulgas Kasperi kingakarbi ja kogu raha, mille ta oli Lauri jaoks ränga vaevaga kogunud. Ta nuuksus, rusikad rullis, meeleheitel, et kogu tema töö oli tuhaks saanud. Kolisime ajutiselt mu õe väikesesse korterisse, püüdes tegeleda kindlustuse ja kõige vajaliku asendamisega. Kasperi sisemine tuli näis olevat kustunud; ta kulges läbi päevade kui uimas, piinatuna kaotatud lootusest.
Nädal hiljem leidsime ootamatu kirja, milles paluti meil Kasperiga kohtuda vana rahvamaja juures. Vaatamata ebakindlusele ja hirmule me läksime. See, mis meid ees ootas, võttis hinge kinni. Saal oli kaunistatud mahedate valguskettide, valgete kangaste, õhupallide ja küünaldega. Seal olid naabrid, õpetajad ja isegi Lauri sugulased, kes polnud varem suhelnud. Nad avasid poleeritud graniidist mälestuskivi, mis oli juba kinni makstud, ja ulatasid vaikides ümbrikud annetustega – kokku üle 12 000 euro. See oli piisav mälestusõhtuks ja enamakski. Esimest korda kuude jooksul särasid Kasperi silmad imestusest ja tänulikkusest. Me mõistsime kogukonna jõudu ning armastuse ja mälestuse kestvat mõju.
Muidu hiljem tuli linnavalitsuselt veel üks kiri. Teatati, et tänu Kasperi pühendumusele otsustasid nad annetused kahekordistada ja luua „Lauri-nimelise noorte spordifondi“, mis katab varustuse ja treeningtasud vähekindlustatud perede lastele. Kasper luges kirja, Lauri pesapallikinnas kindlalt käes, ja naeratas viimaks – see oli tõeline naeratus, mis ulatus silmadesse. Järgnev sedel julgustas teda jätkama, tuletades meile meelde, et tema hoolivus ja pühendumus muutsid elusid. Sel hetkel mõistsin, et isegi keset sügavat leina saab lootust taas üles ehitada ja ühe lapse kindlameelsus võib inspireerida tervet kogukonda.