Oliver oli kuueaastane. Vaikne, mõtlik poiss, kes armastas enim ehitada Legotornideid ja sosistada saladusi oma kuldse retriiveri Maxile. Aga sel õhtul tegi ta midagi, mida ei osanud oodata keegi — isegi tema ise mitte.

Ta valis numbri 112.

Kell oli umbes kaheksa. Vanemate magamistoast kostusid summutatud hääled. Nad ei tülitsenud, kuid rääkisid kuidagi tõsiselt ja uks oli kinni.
Oliver mäletas õpetajanna sõnu: „Kui sa kardad või tundub, et kodus on midagi valesti — helista 112.“

Trembeldavate sõrmedega vajutas ta numbreid.
— 112, mis juhtus? — küsis operaator rahulikult.
— Ema ja isa… teevad midagi veidrat, — sosistas Oliver. — Nad ütlesid, et see on üllatus. Aga ma kardan.

Mõne minuti pärast peatusid Parkeri maja ees kaks politseiautot. Punased ja sinised tuled vilkusid akendest, nagu peegeldades ärevust.

Oliver seisis ukse ees, hoides Maxit kaelarihmast.
— Nad on ülal, — ütles ta. — Palun olge ettevaatlikud.

Ohvitserid läksid trepist üles ja koputasid.
— Politsei! Avage uks!

Seest kostus sagimist ja kiireid samme. Uks paiskus veidi lahti.

Nende ees seisis Daniel Parker — erutatult, punase näoga ja veidi süüdistavalt.
Tema taga hoidis Sara käes… õhupalle.

Roosad, sinised, hõbedased — kümned pallid tõusid laeni. Voodil oli šokolaadiga kaetud kook ja kõrval kast, millel kiri: „Palju õnne sünnipäevaks, Oliver!“

Mõni hetk ei liikunud keegi. Siis naeratas Sara närviliselt:
— Me… lihtsalt kaunistasime. Tahtsime teha üllatuse sünnipäevaks. Arvasime, et ta magab.

Oliver piilus ohvitseri selja tagant — ja tardus.
Pallid. Kook. Sildid.
Ta taipas, et kõik see on tema jaoks.

— Ma arvasin, et te tülitsete… — sosistas ta. — Vabandust.

Daniel laskus põlvili ja embas poega.
— Ei, väike mees. Sa tegid õigesti. Sa helistasid, sest tahtsid meid kaitsta. See oli väga julge.

Ohvitserid vaatasid üksteisele otsa. Üks neist naeratas:
— Nojah, kui juba kohal oleme — ehk aitame pallid täis puhuma?

Nii nad tegidki.
Politseinikud võtsid kindad käest, puhusid pallid täis, aitasid sildid seinale kleepida, ja Oliver koos Maxiga hüppas rõõmust.
Maja, kus vaid minuti eest valitses ärevus, täitus naeruga.

Hiljem õhtul, kui kõik oli valmis, ulatas ohvitser Jensen Oliverile väikese kingituse — raamatu, millel kiri:

„Oliverile, kes näitas, et julgus tähendab hoolimist. Palju õnne sünnipäevaks!“

Hommikul, kui ta ärkas ja nägi kaunistatud elutuba, särasid silmad õnnest.
— See on parim sünnipäev! — hüüdis ta.

Sara naeratas:
— Võib-olla juhtus see veidi varem… aga tundub, et just nii pidiki minema.

Moraal: Mõnikord suudab lapse lahke süda teha imet. Ta tahtis lihtsalt aidata — ja õpetas täiskasvanutele, et armastus peab alati häält tegema hirmust valjemini.