Steriilsed, valged koridorid Püha Jüri memoriaalhaiglas olid tavaliselt täidetud rütmiliste piiksude ja kummitaldade pehme kriuksumisega linoleumil, kuid õde Elina jaoks oli pärastlõuna võtnud järsu ja tüütava pöörde. Ta oli juba ligi kümme minutit otsinud härra Aarnet, kaheksakümneaastast patsienti, kes oli tuntud pigem vaikse ringihulkumise kui tegelike probleemide poolest. Kui ta lõpuks mehe kätte sai, seisis too kõrge turvalisusega uurimistiiva lävel – kohas, kuhu patsientidel ja loata personalil oli rangelt keelatud siseneda. Tema haiglakittel lehvis kergelt konditsioneeri tuules, kui ta vaatas pingsalt koridori lõpus asuvat rasket, tugevdatud terasukse poole. Elina kannatus, mis oli topeltvahetusest juba niigi õhuke, katkes, kui ta sammus ette, et sekkuda.
„Härra Aarnet, te teate, et te ei tohi siin olla,” ütles ta kindlal häälel, milles kõlas kogenud hooldaja harjutatud autoriteet. Ta sirutas käe mehe poole, et teda tagasi geriaatriaosakonda juhatada, kuid eakas mees ei võpatanud ega vabandanud, nagu tavaliselt. Ta ei vaadanud talle isegi otsa. Selle asemel seisis ta paigal, tema kortsus käsi tõusmas aeglaselt, et osutada väriseva sõrmega labori 4 suletud ukse poole. Enne kui Elina jõudis veel midagi noomivat öelda, purunes piiratud koridori vaikus. Kõrge, läbistav häirekell hakkas terasukse tagant huilgama, saatjaks lõksu jäänud personali summutatud, paanilised hüüded.
Õhkkond muutus hetkega. „Segaduses” patsient, keda Elina arvas päästvat, muutus äkitselt kõige rahulikumaks inimeseks koridoris. Kui Elina tardus, hetkeks halvatuna kaosest ja vilkuvatest punastest häiretuledest, kummardus härra Aarnet elektroonilise klaviatuuri poole. Tal polnud kaarti ega koodi, kuid ta ei vajanud neid. Ta pistis käe oma kardigani taskusse ja tõmbas välja väikese metallist eseme – spetsiaalse ülekirjutusvõtme, mida Elina polnud kunagi varem näinud. Kindla käega, mis ei reetnud tema tavapärast haprust, libistas ta selle skanneri all olevasse peidetud pessa.
Raske uks susises lahti, paljastades ruumi, mis oli täidetud paksu, keerleva auruga. Survestatud jahutusliin oli purunenud, ähvardades vallandada kohaliku plahvatuse, mis oleks kogu tiiva hävitanud. Tehnikud olid nurka kogunenud, suutmata läbi jäise udu käsitsi sulgeventiilini jõuda. Ilma hetkegi kõhklemata astus härra Aarnet sisse. Ta liikus sihikindlalt, justkui poleks see tema esimene kord sellise kriitilise rikkega tegeleda. Elina vaatas jahmunult, kuidas mees, keda ta oli nädalaid poputades hooldanud, liikus ruumis asjatundliku täpsusega, pilk suunatud peamisele rõhumõõdikule.
Võimsa pöördega lae lähedal asuval raskel rauast rattal sulges vanamees voolu. Pääseva gaasi kriiskamine vaibus madalaks sisinaks ning häirekell muutus ühtlaseks, rütmiliseks tooniks, mis andis märku, et oht on möödas. Tehnikud tormasid ette, ahmides õhku ja tänades oma päästjat hingetult. Alles siis pööras nurga tagant sisse haigla peakirurg, hingeldav ja kahvatu, ning jäi järsult seisma, nähes eakat meest labori keskel. „Direktor Aarnet?” sosistas ta, hääles aukartus, mis pani Elina pea ringi käima.
Selgus, et „ekslev patsient” oli tegelikult haigla arenenud tiiva pensionile jäänud asutajainsener – mees, kes oli projekteerinud samad turvasüsteemid, mis olid just alt vedanud. Ta polnud eksinud; ta oli oma palati seinte kaudu kuulnud riknevate torude vaevukuuldavat eelhoiatavat vibratsiooni ja tulnud oma meistriteost viimast korda parandama. Elinat valdas piinlikkuse laine, kui ta mõistis, et oli noominud geeniust, kes kaitses oma pärandit. Härra Aarnet pöördus lihtsalt tema poole, pilgutas mõistvalt silma, pistis oma ülekirjutusvõtme taskusse tagasi ja lubas end vaikselt oma tuppa tagasi juhatada, et teenitud uinak teha.