Kliiniku peaarst, doktor Raivo Mölder (Richard Moren), oli tuntud oma külma ranguse ja raudse distsipliini poolest. Sel päeval osakonda kontrollides märkas ta noort õde, kes oli teinud vea patsientide ravimite ajakavas – viga polnud küll kriitiline, kuid märgatav.

— Kuidas sind üldse tööle võeti? — kähvas ta kõigi ees järsult. — Orb, ilma toeta, ilma ajuta. Vorm seljas, aga kasu null!

Palatis valitses vaikus. Tüdruk seisis, silmad maas, püüdes pisaraid tagasi hoida. Tema nimi oli Eveli. Jah, orb. Kuid ta oli lõpetanud meditsiinikolledži kiitusega, õppinud stipendiumiga ja teinud öösiti lisatööd, et elus püsida. Iga samm tema elus oli olnud võitlus – aus, raske, kuid täis usku.

Aga kui Raivo Mölder oleks teadnud, kes ta tegelikult on…

Kui ta oleks teadnud, et tema naine, kes hukkus autoõnnetuses palju aastaid tagasi, jõudis sünnitada tütre — ja et see tüdruk saadeti salaja varjupaika, peites tõde…

Kui ta oleks teadnud, et otse tema ees seisab tema enda tütar, see, keda ta oli otsinud kogu elu ja keda ta polnud leidnud…

Saatus oskab valida õige hetke.

Samal ööl jõudis tema lauale kiri juriidilisest osakonnast. Ümbrikus — DNA-test.

Peal seisis nimi: Eveli Mölder.

All oli lakooniline järeldus: “Sugulus kinnitatud.”

Raivo vaatas kaua paberilehte. Käed värisesid. Ta luges tulemust ikka ja jälle uuesti — lootuses, et eksis. Kuid kõik klappis: nimi, sünniaeg ja mis peamine — geneetiline kood.

Eveli… minu tütar…?

Ta vajus toolile, meenutades, mida ta talle hommikul ütles. Iga sõna kajas nüüd vastu valuna.

“Orb… ilma ajuta…” — ta tahtis end nende sõnade pärast lüüa.

See oli tema tütar. Tema veri. Tema pere.

Koidikul tuli ta osakonda. Evelil oli öövahetus — ta lõpetas just tilguti vahetamist. Teda nähes sirutus tüdruk sirgeks ja pööras pilgu kõrvale, soovimata kuulda järjekordseid etteheiteid.

Kuid viha asemel oli vaikus. Raivo seisis segaduses, justkui ei teadnud ta, millest alustada.

— Eveli… — ütles ta vaikselt. — Meil on vaja rääkida. Kahekesi.

Tüdruk tardus, kuid nõustus. Nad astusid tühja valvearstide tuppa. Mees sulges ukse ja asetas kokkuvolditud paberilehe tüdruku ette.

— Loe see läbi.

Eveli heitis pilgu dokumendile ja tema silmad läksid suureks.

— Mis see on?..

— Tõde, — vastas ta. — Ma olen sinu isa. Ma ei teadnud. Mulle öeldi, et mu naine ja laps hukkusid koos. Kogu see aeg…

Ta jäi vait. Eveli istus liikumatult. Pisarad voolasid mööda tema nägu, kuid ta ei märganud neid.

— Kogu see aeg unistasin ma, et kusagil on inimene, kes mind otsib, — sosistas ta. — Ja kui ma kohtasin teid… te…

— Ma olin pime. Jäme. Ja nüüd — kõige haletsusväärsem inimene maailmas.

Tüdruk vaatas talle otsa — tema pilgus oli valu, segadus ja… andestus.

Järgnes pikk paus. Eveli kõndis akna juurde. Klaasi taga koitis aeglaselt uus päev, aga tema sees möllas torm.

— Kogu elu tahtsin ma teada, kes mu vanemad on. Miks nad mu maha jätsid. Ma mõtlesin välja, et ema suri ja isa otsib mind. Ja siis kohtasin ma teid…

— Ma olen süüdi, — katkestas ta. — Ja ma ei palu andeks anda. Tahan lihtsalt selgitada.

Ta rääkis kõik ära. Kuidas ta uskus võõraid sõnu, kuidas ta pärast naise surma maailmale sulgus, kuidas ta töösse uppus. Ta oli kindel, et kaotas kõik — naise ja lapse.

— Ma ei otsinud sind, sest arvasin, et sind pole olemas, — ütles ta. — Ja nüüd, kui sa siin oled, olen ma valmis tegema kõike, et sa tunneksid mind mitte juhina, vaid isana.

Eveli pöördus tema poole. Nägu pisarais, kuid pilk oli kindel.

— See ei ole nii lihtne, — ütles ta. — Te olite minu jaoks võõras. Te alandasite mind. Ma kartsin teid.

— Ma tean.

— Ja ometi… ma unistasin alati, et mul oleks isa.

Ta astus sammu edasi ja sirutas ettevaatlikult käe.

— Luba mul vähemalt proovida selleks saada.

Tüdruk asetas aeglaselt oma peopesa tema kätte. Sõnad muutusid liigseks.

Möödusid nädalad. Kliinikus sosistati: doktor Mölder oli muutunud. Temast oli saanud pehmem, tähelepanelikum, inimlikum. Ta ei karjunud enam, tänas sagedamini. Ja tema kõrval nähti üha sagedamini noort õde — Evelit. Nad istusid koos sööklas, rääkisid või lihtsalt vaikisid. Kuid see vaikus ütles rohkem kui mis tahes sõnad.

Ja ainult vähesed teadsid, miks.

Ta ei nimetanud teda enam kunagi orvuks.

Nüüd nimetas ta teda tütreks.

Nende suhe kujunes aeglaselt. Ta tõi talle hommikuti kohvi, jättis sooje sedeleid, kutsus jalutama kaldapealsele. Kuid tüdruku silmis oli veel ettevaatlikkust — aastatepikkune üksindus ei kao päevadega.

— Sa hoiad ikka veel distantsi, — märkas ta kord pargis.

— Ma tahan uskuda… aga ma ei oska, — vastas ta. — Inimesed tulid ja läksid. Ma kardan, et ka see kaob.

— Ma ei lahku, — ütles ta. — Mitte enam.

Ta naeratas esimest korda tõeliselt.

Kuid rahu ei kestnud kaua. Kliinikus algas kontroll. Saabus anonüümne kaebus: justkui oleks Eveli saanud koha “protektsiooniga” ja tal olevat võlts diplom.

Raivo oli raevus. Ta mõistis: see oli kättemaks.

— Ma uurin välja, kes seda tegi, — ütles ta.

— Ma ei vaja kättemaksu, — vastas Eveli rahulikult. — Ma vajan austust. Ma tõestan, et olen seda kohta väärt.

Ta naeratas uhkelt.

— Sa oled tugev. Tõeline.

Mõne päeva pärast viis komisjon läbi atesteerimise. Eveli sooritas kõik testid hiilgavalt, sai kiituse ja kaebus osutus valeks.

Anonüümset kaebajat ei leitud, kuid varsti lahkus üks osakonnajuhatajatest omal soovil. Kõik arvasid, miks.

Raivo ütles avalikult:

— Eveli ei ole siin perekonnanime pärast. Ta on siin tänu oma südamele ja tööle. Ta on selle kliiniku uhkus.

Nad kõndisid koos koridoris. Kolleegid tervitasid Evelit austusega. Patsiendid naeratasid. Esimest korda tundis ta, et ei ole enam üksi.

Ta oli tütar. Armastatud. Tugev.

Haigla elas tavalist elu. Arstid kiirustasid visiitidele, patsiendid tänasid ja noored õed vaatasid Evelit imetlusega.

Temast sai enesekindel, austatud, vajalik. Nüüd teadis ta — tema koht on siin.

Raivo oli muutunud. Teda nimetati nüüd mitte rangeks, vaid õiglaseks. Tema laual seisis foto: tema ja Eveli, mõlemad valgetes kitlites, sarnaste naeratustega.

Nad ei püüdnud minevikku tagasi tuua — nad ehitasid olevikku.

Nädalavahetustel viis ta Evelit kohtadesse, kus ta oli tema emaga jalutanud. Rääkis temast hellusega.

Eveli kuulas ja tundis, kuidas temas ärkas ellu armastus, mida ta polnud kunagi tundnud.

Ühel ööl märkas ta haigla lävel mahajäetud imikut. Tema silmis oli tuttav üksindus.

Kuu aega hiljem astus ta isa kabinetti paberitega.

— Ma tahan ta lapsendada, — ütles ta. — Ma ei taha, et ta kasvaks üles ilma armastuseta.

Mees vaatas talle soojalt otsa.

— Siis saan ma talle vanaisaks, — vastas ta. — Ja ma luban: ta ei ole kunagi üksi.

Mõnikord võtab saatus liiga palju. Kuid mõnikord annab ta tagasi rohkem, kui oleks võinud unistada. Ja just siis algab tõeline elu.