Minu naine ja mina olime aastaid proovinud last saada ning kui me lõpuks ootele jäime, kaotasime lapse raseduse hilises faasis. Hanna lakkas naeratamast, lakkas elamast ning lein muutis ta vaid varjuks tema endisest minast. Meeleheitel, et näha taas tema naeratust, leidsin end ühel ööl üksi tühjas kirikus istumas, sosistades lihtsa palve: „Palun, anna mu naisele tema rõõm tagasi.“ Ma ei palunud last, vaid ainult seda, et tema naer ja valgus naaseksid meie koju.
Kui ma läbi külmade tänavate koju kõndisin, kuulsin ühest pesumaja taga asuvast põiktänavast imiku nuttu. Alguses arvasin, et see on vaid mu kujutlusvõime, mis piinas mind meie endi kaotuse pärast. Kuid siis ma nägin teda – teismeline tüdruk, hirmul ja värisev, hoidmas süles vastsündinut. Tema nimi oli Kadi. Ta selgitas, et ta visati kodust välja, kui isa tema rasedusest teada sai, ning poiss, kes lubas jääda, oli kadunud. Vaatamata hirmule oli ta otsustanud oma lapsele, väikesele Mikkole, üksi elu sisse puhuda.
Ma teadsin, et ma ei saa teda sinna jätta. Meelitasin Kadi ettevaatlikult endaga kaasa tulema, kasvõi üheks ööks, et saada sooja voodisse ja süüa. Koduteel valdas mind aga hirm, sest teadsin Hanna habrast seisundit – teda piinas endiselt meie enda lapse kaotus. Kui me pärale jõudsime, tarretus Hanna Kadit ja Mikkot nähes, tema näol peegeldusid sügav valu ja lein. Kuid sel ööl muutus temas midagi – ta läks kööki, pani valmis rätikud, sooja vee ja turvalise aseme Mikkole, asudes rolli, mille täitmiseks ta ei teadnud end valmis olevat.
Järgmised päevad olid ettevaatlikud, kuid täis väikeseid imesid. Hanna hakkas taas naerma, meelitatuna Mikko tillukestest naeratustest ja lalinast. Kadi, kes oli algul umbusklik ja habras, hakkas meie kodu turvalise paigana usaldama. Siis ilmus välja Kadi isa, püüdes tütart vägisi tagasi viia, kuid Hanna ja mina jäime endale kindlaks. Me dokumenteerisime ähvardused, otsisime juriidilist abi ja kandsime hoolt selle eest, et Kadi ja Mikko oleksid kaitstud. See polnud lihtne ega juhtunud üleöö, kuid kodu, mis tundus tühi ja purunenud, hakkas aeglaselt uuesti elama.
Me ei asendanud kunagi kaotatud last ja mõnel päeval tuleb lein ikka kutsumata külla. Kuid meie pere kasvas viisil, mida ma poleks osanud oodata – see ehitati üles mitte ainult sünni kaudu, vaid läbi armastuse, julguse ja hoole. Kadi lõpetas kooli, Mikko kasvas mühinal ning Hanna naer naasis – ehtsa ja kaunina. Ma olin palunud rõõmu ning kuigi see tuli kujul, mida ma poleks suutnud ette kujutada, see siiski tuli. Mõnikord pered sünnivad, mõnikord need ehitatakse ja mõnikord leitakse need kõige ootamatumatest paikadest. Selles leidmises saime me tervikuks.