Aasta pärast seda, kui rääkija kaotas oma ema traagilises autoõnnetuses, tabas teda uus šokk: tema isa teatas kihlumisest ema kaksikõe, tädi Liinaga. Ühisel õhtusöögil, mis tundus õõvastavalt tuttavlik, märkas tütar, et Liina kandis ema põlle ning liikus majas harjumuspärase kergusega, mis kopeeris täpselt lahkunud naise koristusharjumusi ja kodust rütmi. Isa selgitas, et Liina oli olnud talle leinas suurimaks toeks ning kolinud lõpuks sisse, et hoolitseda söögi ja pesu eest. Kuid suhte kiire areng ja see, kui kalkuleeritult „sarnane“ Liina emaga oli, tekitas tütres sügavat rahutust.
Tüdruku kahtlused said kinnitust vahetult enne pulmi, kui vanaema, märgates lapselapse ahastust, ta kõrvale kutsus. Nad suundusid vanaema juurde, kus vanade fotoalbumite ja lapsepõlvepäevikute kaudu koorus välja varjatud ajalugu täis vimma ja kinnisideed. Selgus, et Liina oli kogu elu elanud oma õe Adrianna varjus, kandes hinges sügavat kadedust. Päevikud paljastasid häiriva mustri: Liina oli aastaid harjutanud oma õe maneere ja riietumisstiili, uskudes, et Adrianna on vaid „ajutine asendaja“ elus, mida Liina arvas end ise väärivat.
Kõige rängem tõendusmaterjal leiti vanaema tahvelarvutist – digitaalsed sõnumid, mis olid saadetud pärast õnnetust. Külmades ja kalkuleeritud kirjades tunnistas Liina emale (vanaemale), et matkis Adriannat teadlikult, et manipuleerida oma leinava õemehega. Ta hoples sellega, kuidas mees reageeris, kui Liina tegi asju täpselt nii nagu tema õde, ja kuulutas, et tunneb end lõpuks ometi osana elust, mida ta oli aastakümneid ihalenud. Mõistes, et tema isa ei armastata, vaid teda petetakse süstemaatiliselt, tormas tütar pulmapaika, et tseremoonia peatada.
Tütar saabus täpselt sel hetkel, kui vahetati vandeid, hüüdes üle saali, et tseremoonia tuleb katkestada. Šokeeritud külaliste ees tõstis ta esile tõendid Liina kinnisidee kohta, paljastades, et see abielu pole mitte trööstist sündinud liit, vaid röövellik asendamisakt. Ta seadis küsimuse alla Liina käitumise, näidates, et naise „intuitiivsed“ teadmised isa vajadustest olid tegelikult aastatepikkuse jälitamise ja imiteerimise vili. Saalis valitses raske vaikus, kui isa vaatas valges kleidis naist ja märkas esimest korda kalkuleeritust tema leina taga.
Pulm jäeti ära, kui isale jõudis kohale, et ta oli olnud liiga murtud, et märgata erinevust oma kadunud naise ja tolle kiskjaliku kaksiku vahel. Liina meeleheitlik oigamine – et see pidanuks olema „tema võimalus“ – vaid kinnitas naise isekaid motiive. Kuigi vastasseis oli valus, purustas see lõplikult illusiooni sarnasusest, mis oli perekonda kummitanud. Tütar lahkus saalist puhta südamega, olles lõpuks seisnud oma ema mälestuse eest ja päästnud isa elust, mis olnuks rajatud valele.