Viis pikka aastat uskus Kristiina, et tema viieaastane tütar Anni kadus jäljetult oma vanaisa tagahoovist hetkel, kui mees talle vaid korraks selja pööras. Pärast ulatuslikku otsinguoperatsiooni, mis ei andnud mitte ühtegi vihjet, veetis Kristiina järgmised viis aastat oma isa lohutades ja kinnitades talle, et juhtunu ei olnud tema süü. See habras usk purunes aga kohe pärast isa matuseid, kui tema hospiitsiõde ulatas Kristiinale ümbriku isa surivoodil kirjutatud ülestunnistusega. Viimane kiri paljastas, et isa oli politseile algusest peale valetanud – ta teadis täpselt, kuhu Anni tol traagilisel pärastlõunal läks.
Oma ülestunnistuses tunnistas isa, et Anni puges läbi katkise tagaaia aia ohtliku kuivenduskanali juurde. Ta oleks pidanud aia juba ammu parandama, kuid lükkas selle hooletusest edasi. Kui ta märkas, et laps on kadunud, kuulis ta tüdruku hüüdeid ja leidis katkise aia külge takerdunud tema kollase juuksepaela. Selle asemel, et kohe päästjad kutsuda, kulutas ta kakskümmend hindamatut minutit ümbruskonda üksinda läbi otsides. Kartes õiguslikke tagajärgi parandamata jäetud aia tõttu ning perekonna hukkamõistu, suunas ta politsei ja otsingurühmad teadlikult lähedal asuva järve poole. Varsti pärast seda paisutasid tugevad vihmad kuivenduskanali veetaset ning pitseerisid Anni saatuse, samal ajal kui tema lähedased otsisid aastaid valest kohast.
Relvastatuna selle laastava tõega viisid Kristiina ja tema endine abikaasa Hannes ülestunnistuse viivitamatult uurijatele ning nõudsid juhtumi taasavamist ja maa-aluse kuivendussüsteemi läbivaatamist. Paljastus lõhestas nende laiema perekonna ning sundis Kristiinat mõistma, et tema isa eelistas oma arguse varjamist võimalusele päästa oma lapselaps. Otsingumeeskonnad saadeti lõpuks aastaid hooletusse jäetud rajatisi kontrollima ning nad leidsid lõpetamata turvatõkke täpselt sealt, kus kiri seda kirjeldas.
Mõne päeva jooksul pärast uute otsingute algust leidsid uurijad sügavale suletud kanaliossa kinni jäänud hõbedase käevõru väikese kollase tähega ning kollase riidetüki jäänused. Kristiina tundis käevõru kohe ära – ta oli selle samal hommikul Anni randmele kinnitanud. Kuigi leid lõpetas ametlikult aktiivsed otsingud ja andis lõpliku kinnituse Anni saatuse kohta, jäid Kristiina ja Hannes leinama tragöödiat, mis oleks võinud kulgeda hoopis teisiti, kui isa oleks kohe tõtt rääkinud.
Kristiina otsustas isa mälestusega silmitsi seista, paigaldades Anni nimega mälestussildi äsja parandatud turvatõkke lähedusse, selle asemel et tema saladust edasi kanda. Hannes ühines temaga ning sidus sinna kollase lindi, et austada nende tütre mälestust ja võtta tagasi lugu, mida oli viis aastat kujundanud üksainus vale. Oja kaldal seistes suutis Kristiina viimaks loobuda vajadusest kaitsta oma isa mainet ning leidis lohutust teadmises, et Anni ei olnud enam eksinud pettuse ja vaikimise labürinti.