Julia tee emadusse oleks äärepealt lõppenud lõpliku hüvastijätuga. See, mis algas kaheksateist tundi kestnud sünnitusena, päädis kaootilise meditsiinilise hädaolukorraga, kus näidud langesid kriitiliselt ja monitorid hakkasid häirekella lööma. Kogu selle ränga katsumuse ajal oli tema abikaasa Risto kui vaikne valvur, sõrmenukid valged naise kätt pigistamas – teda piinas hirm, et ta peab pealt vaatama naise viimaseid hetki. Julia jäi ellu, et hoida kätel oma vastsündinud tütart Liisut, kuid ajal, mil naise füüsilised haavad paranesid, tekkis Risto hinges sügav lõhe. Mehest sai omaenda kodus justkui tont – ta täitis kohusetundlikult oma ülesandeid, kuid oli emotsionaalselt tühi. Ta vältis järjekindlalt tütrele näkku vaatamist ning hakkas öösiti kodust lahkuma nii regulaarselt, et see viitas salajastele kohtumistele või kõrvalsuhtele.
Haavatud mehe kasvavast distantsist ja kartes varjatud reetmist, järgnes Julia lõpuks Risto autole linna servas asuva räämas rahvamaja juurde. Ta ootas pettuse paljastamist, kuid leidis eest hoopis varjupaiga murtud hingedele. Piiludes läbi „Lootuse taastuskeskuse“ akna, nägi ta Ristot istumas kokkupandaval toolil, nuuksumas ja tunnistamas oma halvavat hirmu. Mees ei vältinud Liisut sellepärast, et ta teda ei armastanud; ta vältis last, sest tüdruk oli elav meenutus hetkest, mil ta peaaegu nägi oma naist suremas. Risto jaoks oli iga pilk tütrele tagasivaade sünnitustoa abitusele ja terrorile – nähtus, mida tuntakse teisese sünnitustraumana.
Risto vaikne võitlus on sageli tähelepanuta jääv kaja sünnitustoas, kus keskendumine emale jätab partneri trauma tihti varju. Kliinilised uuringud viitavad sellele, et umbes 3% kuni 5% partneritest, kes elavad üle traumaatilise sünnituse, areneb välja traumajärgne stressihäire (PTSH) ning kuni 13% kannatab märkimisväärse sümptomaatilise koormuse all. Meeste puhul süvendab seda traumat sageli ühiskondlik ootus olla „kalju“, mis sunnib neid emotsioone alla suruma, kuni need väljenduvad vältimise või endasse tõmbumisena. Risto salajased kohtumised olid tema katse end varjatult tervendada, ajendatuna ekslikust usust, et tema „katkiolek“ on koormaks naisele, kes on füüsiliselt niigi palju läbi elanud.
Läbimurre toimus siis, kui Julia lakkas olemast pelk pealtvaataja ja sai osaks mehe tervenemisprotsessist. Mõistes, et sünnitustrauma on ühine haav, liitus ta ise partnerite tugigrupiga ja õppis, et õudusunenäod ning emotsionaalne tuimus on klassikalised reaktsioonid eluohtlikule sündmusele. Ta mõistis, et oma võitlust varjates oli Risto neid mõlemaid tahtmatult isoleerinud. Relvastatud süüdistuste asemel empaatiaga, rääkis naine mehega lõpuks avameelselt – mitte selleks, et nõuda selgitust tema puudumiste kohta, vaid et pakkuda talle partnerlust taastumisel. Ta tegi selgeks, et „meeskond“ olemine tähendab nii psüühiliste armide raskuse kui ka lapse üle tuntava rõõmu jagamist.
Täna ei ole vaikus nende kodus enam täidetud ütlemata hirmuga. Tänu teraapiale ja järjepidevale toetusele on Risto hakkas silda ehitama oma armastuse Julia vastu ja sideme vahel Liisuga. Ta ei vaata enam lapsest mööda, vaid vaatab talle otse silma, võttes tagasi need hetked, mille trauma oli kord varastanud. Nende lugu on oluline meeldetuletus, et „täiuslik“ sünnitus ei ole alati see, mis läheb plaani järgi, vaid see, kus mõlemad vanemad leiavad teisel pool vajaliku toe, et olla tõeliselt kohal. Sünnitustoa varjud on lõpuks taandunud, andes teed pere ühisele ja helgele reaalsusele.