Olin vaid 18-aastane, kui mu ema suri ja jättis mind üksi oma vastsündinud kolmikutega. Nende isa oli juba ammu kadunud – seda tüüpi mees, kes ilmub välja vaid selleks, et kahju tekitada. Üleöö võtsin ma endale vanema rolli, kombineerides öiseid söötmisi, päevatööd ja e-õpet. Õppisin hoolitsema kolme tillukese inimese eest, kes usaldasid mind isegi siis, kui ma iseendas kahtlesin. Üksteist aastat möödus täis jalgpallitrenne, gripihooaegu ja lõputuid ohverdusi – ja ma tegin seda kõike üksi.
Siis aga, ühel päeval, ilmus tema välja. Minu isa – seesama mees, kes mind teismelisena kiusas ja meid maha jättis – seisis mu lävel, ümbrik käes. Selles olid dokumendid ja kiri mu emalt, milles ta selgitas, et on jätnud kolmikutele usaldusfondi. Ema teadis, et mees ei võta kunagi vastutust, välja arvatud juhul, kui mängus on raha. Vana viha tõusis minus üles, kui mõistsin, et see visiit ei puudutanud kunagi perekonda – see oli puhas ahnus.
Ta nõudis osa rahast, väites, et on haige ja vajab seda ravimite jaoks. Ta püüdis seda serveerida kui abi poistele, vihjates, et talle tuleb maksta, et ta eemale hoiaks – väidetavalt laste endi hüvanguks. Mind tabas külm selgus: asi polnud kunagi lastes. Ta oli isekas, kalkuleeriv ja otsis lihtsalt lihtsat väljapääsu.
Ma astusin talle kõhklemata vastu. Ütlesin talle tõe näkku – et ta lahkus omaenda isekuse tõttu ja naasis nüüd ainult raha pärast. Tegin selgeks, et tal puudub igasugune õigus sellele varale või eludele, mille ta kunagi hüljanud oli. Hetkeks nägin, kuidas ta mu ees kokku varises – mees, kes kunagi pani mind end väiksena tundma, oli nüüd vaid vari endisest.
Sel ööl panin ma usaldusfondi paberid turvalisse kohta hoiule, koos poiste sünnitunnistuste ja koolipaberitega. Ühel päeval saavad nad teada, kes jäi ja kes läks. Ma ei olnud enam kellegi vari – ma olin valvur, kaitsja ja lapsevanem, kes keeldus lubamast ahnusel meie lugu ümber kirjutada.