Viivika oli just naasnud oma kolmandalt keemiaravi seansilt, kurnatud ja habras, kui ta avastas midagi kujuteldamatut: oma abikaasa Lembitu kirglikus embrüos koos armukese Birgitiga nende endi elutoa diivanil. Šokk oli halvav, kuid mehe sõnad olid veelgi hullemad – Lembit andis naisele tund aega, et “ilma millegita” lahkuda, pühkides nende ühised aastad ja naise võitluse vähiga kõrvale, nagu poleks neil mingit tähtsust.
Hoolimata valust keeldus Viivika kokku varisemast. Vaikselt asju pakkides mõistis ta, et Lembit oli teda alahinnanud. Peidetud turvakaamerad, mille Viivika oli aastaid tagasi paigaldanud, ei paljastanud mitte ainult afääri, vaid ka mehe julma plaani: Lembit oli lootnud naise haigusele, et saada endale maja ja kogu nende varandus. Viivikat läbis vihahoog, mis oli teravam kui keemiaravist tingitud väsimus, ja esimest korda tundis ta end tõeliselt võimsana.
Viivika kättemaks oli kiire ja kalkuleeritud. Ta postitas süüdistava materjali internetti ja märkis ära oma perekonnajuristi. Üleöö läks video levima, paljastades Lembitu ja Birgiti südameetuse. Truudusetus raske haiguse ajal muutis nende abieluvaralepingu tühiseks ning 24 tunni jooksul asusid nii seadus, avalik arvamus kui ka moraal naise poolele.
Lembitu maailm varises kokku. Viivika lahkus, jättes mehe hotelli fuajeesse põlvili andestust paluma, samal ajal kui võõrad inimesed iga alandavat hetke filmisid. Birgit kadus kohe, kui juurdepääs rahale katkes, ning Lembitu maine ja vabadus murenesid. Viivika sai tagasi oma kodu, vara ja mis kõige tähtsam – oma väärikuse.
Kuus kuud hiljem oli Viivika haigus taandumas (remissioonis), ta oli tugevam kui kunagi varem ja vaba mehest, kes oli püüdnud teda hävitada. Ta oli seljatanud vähi ja reetmise, õppides seejuures võimsa tõe: kättemaks ei tähenda teistele haiget tegemist – see tähendab oma elu, eneseaustuse ja vabaduse tagasivõitmist. Samal ajal kui Lembit koges oma tegude tagajärgi, lõi Viivika õitsele – tõestades, et tõeline tugevus sünnib vastupidavusest ja eneseusust.