Loomaaed lõhnas märja lehestiku ja vanade seinte järgi. Andres Petrov kõndis kiiresti, hoides käest nelja-aastast poega. Poisil oli seljas punane kampsun, liiga suur, silmad maas. Kuus kuud pärast õnnetust. Kuus kuud vaikust.

Andres näitas loomi, rääkis, naljatas, kuid sõnad langesid tühja. Sasha vaikis.
Peegelpinnas Andres nägi mitte ainult iseennast — seal oli endiselt tema naine. Ta oleks teadnud, kuidas poega sellest pimedusest välja tuua.
– Lähme, – sosistas ta. – Vaatame ahve.

Klaasist puuris peatus Sasha. Paksu klaasi taga, kahvatu valguse triibu all, istus orangutan-emane – suur, tiheda punaka karvaga ja tumedate, peaaegu inimlike silmadega.

Poiss lasi isa käest lahti ja astus lähemale.
– Sasha, ära tule liiga kaugele, – ütles Andres.

Aga poiss ei kuulnud.

Orangutan tõstis pea. Nende pilgud kohtusid – ja nagu aeg oleks seisma jäänud. Sasha asetas peopesa klaasile. Loom pilgutas ja tõstis aeglaselt käe, asetades selle täpselt vastaspoolele.

– Issand… – hingas Andres.

Tagapool kostus vaikselt hooldaja hääl:
– Kõik on korras?
– Ta ei ole pärast matuseid sõnagi rääkinud, – vastas Andres.
– Siis võib-olla ta mõistab rohkem, kui tundub, – ütles naine.

Sasha tõmbas sõrmega udusele klaasile ringi. Maya, nii kutsuti orangutant-emast, tegi sama oma pool. Andres tundis, kuidas tema süda värises.
– Õpetate neid seda tegema?
– Ei, – vastas hooldaja. – Ta teeb seda esimest korda.

Minutid venisid. Rahvahulk hajus. Ja äkki poiss alustas vaikselt laulmist. Hääl värises nagu vana kelluke – esimene heli poole aasta jooksul. Maya astus lähemale, asetades lauba klaasile. Sasha kordas tema liigutust. Kaks nägu – inimlik ja loomulik – peegeldusid läbipaistvas klaasis nagu kaks üksildust, mis leidsid teineteise.

– Lase minna, – sosistas hooldaja. – Mõnikord tunneb lein iseennast.

Maya tõstis põrandalt kuiva lehe ja surus klaasi vastu. Sasha naeratas nõrgalt. Andres ei suutnud pisaraid tagasi hoida.
– Isa, – ütles äkki poiss.
– Jah, poeg?
– Tal on kurb.

Andres laskus põlvili.
– Nagu emal, eks?

Sasha noogutas. Maya istus endiselt vastas, pilku eemale pööramata. Poiss tõi taskust väikese auto ja viis selle klaasi juurde, justkui tahaks jagada. Maya lõi kergelt suu lahti – nagu oleks naeratanud.

– Aitäh, – sosistas Andres. Mitte teades kellele.

Kui kuulutati sulgemisest, ei tahtnud Sasha lahkuda.
– Ta on siin homme ka, – ütles hooldaja. – Tulge.
– Tuleme, – vastas Andres.

Järgmisel päeval hingas loomaaed udu. Maya istus klaasi juures hommikust saati – ootas. Sasha jooksis tema juurde, pani peopesa vastu klaasi. Ta tegi sama.

– Tere, – ütles poiss. – Ma tõin sulle lille.

Ta pani kollase karikakra klaasi aknalauale. Maya kadus sügavusse, kuid minut hiljem tuli tagasi valge lillega.
– See on emme lill, – sosistas Sasha. – Valge. Ta armastas selliseid.

Hooldaja raputas üllatunult pead.
– Need kasvavad ainult tema pesas. Ta ei puudutanud neid kunagi.

Sasha asetas lauba klaasi vastu.
– Aitäh.

– Arvad, et ta mõistab? – küsis Andres.
– Loomad mäletavad kaotust. Lihtsalt ilma sõnadeta, – vastas naine. – Maya kaotas oma pojakese samal nädalal, kui teie kaotasite oma naise. Võib-olla leidsid nad vaikuses teineteise.

– Ma teen ta õnnelikuks, – sosistas Sasha.

Sellest ajast alates tulid nad igal pühapäeval. Maya ootas klaasi juures. Sasha rääkis talle kõigest – vihmast, lasteaiast, sõpradest. Ta kuulas, tehes sõrmega klaasile ringe. Poiss naeris jälle. Psühholoog rääkis imest. Andres teadis: ime nimi on Maya.

Mõne kuu pärast tuli teade – Mayat viiakse Borneo looduskaitseala.
– Seal on tal hea, – ütles hooldaja. – Mets, vabadus, taevas.
– Ta unustab mind, – sosistas Sasha.
– Ei, – naeratas naine. – Orangutanid ei unusta.

Hüvastijätuks tõi Maya kivi ja veeretas selle klaasi juurde. Sasha mõistis: mälestus. Ta võttis sinise auto ja pani kõrvale.
– See on sulle, – ütles ta.

Andres pani käe klaasile.
– Aitäh, – hingas ta. – Selle eest, et andsid mulle mu poja tagasi.

Maya sirutas käpa nende käte kohale.
– Hüvasti, emme Maya, – sosistas Sasha.

Loom puudutas huultega klaasi – sinna, kus oli tema käsi.

Vihm tugevnes.
– Ta on vaba, – ütles Andres.
– Ta on õnnelik, – vastas Sasha.

Kodus pani Andres valge lille ja kivi naise foto kõrvale. Mõne kuu pärast tuli kiri: Maya on terve, elab metsas, armastab lapsi ja istub tihti aia ääres sinise kiviga käes – justkui kedagi ootamas.

– Ta mäletab mind, – ütles Sasha.
– Alati, – vastas Andres.

Öösel palus poiss jutu džunglist ja perest, kes kunagi teineteist ei unusta. Andres jutustas selle.
Ja alati lõpetas sama lausega:

«Kui päike tõusis puude kohal, naeratas orangutan taeva poole – sest ta teadis, et kusagil kaugel naeratab talle poiss, keda ta oli ravinud.»