Pärast 47 aastat kestnud abielu teatas Juhan oma naisele Niinale, et soovib lahutust, et elada „vaba elu“, lisades külmalt: „Meie vahel pole enam midagi.“ Ta tunnistas südametult, et kavatseb leida kellegi „kauni ja imelise… kes ei ole selline vana kronu nagu sina.“ Kuigi Niina teadis mehe truudusetusest noorema naisega, sundis mehe otsene julmus teda selga sirgu lüüa – ta keeldus lahutuspaberitele alla kirjutamast ega kavatsenud mehele jätta sentigi oma varast. Vastuseks paljastas Juhan enesekindlalt, kad ta oli nende ühise säästukonto juba tühjaks teinud, et maksta pooleaastase Mehhiko reisi eest. Ta nähvas Niinale: „Võitle nüüd ellujäämise nimel ja tule mind raha pärast põlvili paluma,“ enne kui pakkis asjad ja jättis lahutuspaberid lauale.
Kolm kuud hiljem, kui Niina nautis rahulikult teed ja küpsiseid, helises uksekell. Tal vajus suu ammuli, kui ta nägi lävel põlvitavat Juhanit, kes palus pisarsilmi andestust ja väitis, et tema lahkumine oli suur viga. Toas tunnistas Juhan, et tema unistuste „vaba elu“ oli osutunud katastroofiks. Ta selgitas, at noor naine, kellega ta Mehhikos kohtus – keegi „Mirell“ –, oli tegelikult petis, kes lüpsis temalt kogu raha ning sundis teda süüa tegema, koristama ja oma kahe lapse järele vaatama. Juhan, kes oli kogu abielu vältel hoidunud igasugusest vastutusest, tunnistas, et suhe oli olnud farss; naine leidis igal õhtul vabandusi ja oli selge, et teda huvitas ainult raha.
Just siis, kui Niina tahtis suu avada, helises uuesti uksekell. Naine, keda Juhan tundis Mirelli nime all, seisis terrassil, jättes mehe jahmunult vahtima. Kaks naist vahetasid pilke ja puhkesid naerma. Siis lõhkas Niina pommi: see naine, kelle pärisnimi oli Mari, oli Niina sõbranna tütar – üksikema, keda Niina oli palunud appi, et seada Juhanile lõks. Niina oli jälginud Juhani asukohta Facebooki kaudu ja palus Maril aidata paljastada mehe tõeline pale ning karistada teda tema julmuse eest.
Juhan plahvatas raevust ja karjus, et Niina kahetseb seda veel. Niina aga vastas täiesti rahulikult: „Sina oled see, kes seekord kaotab.“ Ta käskis mehel oma kott võtta ja kohe majast kaduda, teatades: „Ma lahutan sinust, sa lollpea! Ja ma kannan hoolt selle eest, et sa ei saaks mitte punast sentigi!“ Juhan korjas alandlikult oma asjad kokku ja lonkis pomisedes minema. Niina ja Mari nautisid seejärel teed ja naersid selle üle, kui ideaalselt nende plaan oli õnnestunud.
Mõni kuu hiljem sai lahutus ametlikuks. Kui lapsed said teada kogu loo – kuidas Juhan oli plaaninud nende ema rahaliselt laostada ning kuidas teda ennast seejärel tüssati ja alandati –, asusid nad täielikult Niina poolele ja pilkasid oma isa. Juhani katse saavutada „vabadus“ naise piinamise kaudu pöördus suure pauguga tema enda vastu, jättes ta ilma kõigest. Niina aga, ammutades jõudu omaenese tarkusest, leidis rahu, uue alguse ja oma pere täieliku toetuse.