See oli täiesti tavaline hommik ja ma ruttasin tööle. Järsku ehmatas mind ülalt kostuv klaasipurunemise heli. Päid tõstes nägin õudusega, kuidas viienda korruse aknast kukkus tühjusesse imik. Mõtlemata sööstsin ette ja sirutasin käed, püüdes lapse õhus kinni. Prantsatasime rängalt asfaldile; tundsin seljas ja peas talumatut valu, kuid beebi nuttis – see tähendas, et ta on elus. Inimesed jooksid appi ja kõik kuulutasid mind “kangelaseks”.
Haiglas peapõrutuse ja raskete muljumistega võideldes oli mu ainus lohutus teadmine, et laps jäi ellu. Kuid nädal hiljem varises mu maailm kokku, kui sain kohtukutse. Lapse vanemad, Kaspar ja Liis, olid kaevanud mind kohtusse “hooletu päästmise” tõttu, väites, et vigastasin päästmise käigus lapse kätt. Kui läksin isaga rääkima, siis tänamise asemel karjus ta mulle näkku, süüdistas mind ja lõi ukse pauguga kinni.
Kohtusaalis tundsin end kurjategijana. Vastaspoole advokaat väitis, et lapse püüdmise viis oli liiga riskantne ja et ma olevat traumeerinud lapse psüühikat. Valetunnistajad andsid minu vastu ütlusi, samal ajal kui vanemad valasid krokodillipisaraid. Isegi mu enda advokaat pidas olukorda lootusetuks ja soovitas kokkuleppele minna, kuid ma keeldusin – olin ju vaid elu päästnud.
Hetkel, mil arvasin, et kõik on läbi, avanes kohtusaali uks ja sisse astus naine, keda ma polnud kunagi varem näinud. Ta tõstis telefoni õhku ja hüüdis: “Ma olin sel päeval seal ja salvestasin kõik!” Kui kaadrid suurele ekraanile ilmusid, mattis saali vaikus. Videost oli selgelt näha ema ränk hooletus ja see, kuidas ma sekunditega võideldes tegin teoks ime.
Pärast nende kaadrite nägemist lõpetati kohtuasi koheselt. Vanemate suhtes algatati aga kriminaalmenetlus valeütluste andmise ja lapse ohtu seadmise tõttu. Lahkusin kohtust, pea püsti. Vaatamata kõigele sellele ebaõiglusele, teadsin oma südames üht: isegi kui see hetk korduks, päästaksin ma selle lapse uuesti, mõtlemata sekunditki. Sest inimelu on palju kõrgem kui tänamatus ja pahatahtlikkus.