Olin kulutanud 60 aastat, et ehitada oma varandus üles eimillegist. Minu kõrval oli ustavalt naine Mari, kes toetas mind läbi iga katsumuse. Meie lapsed, Kärt ja Ralf, kasvasid üles külluses, kuid kui meid tabas haigus – esmalt mind ja seejärel Marit –, jäid nad kaugeks ja ükskõikseks. Kärt ei käinud meid kunagi vaatamas ning Ralfi mure piirdus näiliselt vaid äriasjade ja pärandusega. Kui Mari suri, mõistsin valusalt, et minu lastele oli raha perekonnast olulisem.
Sel hetkel tegin otsuse: Kärt ja Ralf ei päri midagi. Selle asemel keskendusin kolmele noorele poisile, keda ma polnud kunagi varem kohanud – Kasparile, Kevinile ja Karlile. Nad olid orvud, kelle vanavanaisa oli aastakümneid tagasi ohverdanud oma elu, et päästa minu oma. Minust sai nende seaduslik eestkostja, olles kindlalt otsustanud pakkuda neile kodu ja armastust, mida nad väärisid.
Kohtumine poistega oli ühtaegu hirmutav ja südantsoojendav. Alguses olid nad närvilised ja ettevaatlikud, kuid pikkamööda hakkasid nad maja avastama, küsimusi esitama ning vastasid hoolitsusele siira tänulikkusega. Nende kohalolu tõi elu ja naeru tagasi koju, mida varjutas kaotusvalu, ning tuletas mulle meelde, et perekond tähendab enamat kui vaid veresidemeid.
Kärt ja Ralf püüdsid alguses vahele segada, olles minu otsuse peale vihased, kuid poiste süütuse, vastupidavuse ja rõõmu nägemine pehmendas nende südameid. Aeglaselt hakkasid nad looma sidet oma uute vendadega ning mõistma, et tõelist perekonda ei mõõdeta päranduse, vaid armastuse, kohalolu ja hoolivuse järgi.
Kuus kuud hiljem on poisid elujõulised, uudishimulikud ja õnnelikud. Kärt ja Ralf on ettevaatlikult omaks võtnud vanemate õdede-vendade rolli. Minu tervis võib küll hääbuda, kuid mu süda on rahus. Valisin ahnuse asemel armastuse, hoolimise ja elu, austades lubadust, mille üks mees kunagi teise nimel andis. Kaspar, Kevin ja Karl on nüüd minu pojad igas mõttes, mis loeb, ning minu pärandiks jääb armastus, mille ma endast maha jätan.