34-aastane Olivia polnud kunagi uskunud, et ta uuesti abiellub. Tema esimene abielu lõppes valusalt ning ta pidi üksi üles kasvatama oma kuueaastase poja Juku. Lapse isa oli nad hüljanud, kui poiss oli alles imik, jättes maha tühimiku, mis jälitas Oliviat aastaid. Ta oli õppinud üksi ellu jääma, pühendades end täielikult Juku õnnele, armastusele ja turvatundele.
Siis aga astus tema ellu Tanel. Algusest peale ei armastanud mees ainult Oliviat – ta võttis Juku omaks kui omaenda lapse ega kohelnud teda kunagi kui “võõrast poega”. Tanel oli kannatlik ja hell, ehitades usaldust väikeste, tähendusrikaste žestidega: ta ootas pargis mängides alati ära hetke, mil poiss oli valmis liituma, ehitas temaga LEGOsid ja lõi ühiseid rituaale, mis panid lapse end väärtustatuna tundma. Jälgides neid kahte koos, tundis Olivia, kuidas tema vanad haavad hakkasid lõpuks paranema.
Kuid selle õnne kohal hõljus üks vari: Taneli ema Linda. Algusest peale oli Linda jahe ning tema naeratus ei jõudnud kunagi silmadeni. Ta ei püüdnudki Jukuga kontakti luua ning andis peenelt märku, et ei pea poissi oma pere osaks. Olivia püüdis loota parimat, kuid südames teadis ta, et ämma külmus oli tahtlik. Tanel aga ei kahelnud kunagi: ta tegi mahedalt, kuid kindlalt selgeks, et Olivia ja Juku on tema pere ning ema vastuseis ei muuda seda.
Pulmad pidid olema selle uue pere loomise tähistamine. Juku oli uhke sõrmustekandja – ta harjutas oma rolli nädalaid. Alguses kulgeski kõik kaunilt: aed oli kaunistatud valgete lintidega ja külalised imetlesid poisi väikest ülikonda.
Kuid siis näitas Linda oma tõelist palet kõige julmemal viisil. Ühispiltide tegemise ajal positsioneeris ta end nii, et varjas Juku ära, ning teatas kõigi ees, et poiss “ei kuulu perre”. Kui Olivia püüdis sekkuda, läks Linda veelgi kaugemale: ta lükkas poissi ametliku foto tegemise ajal ja nähvas, et laps on vaid “parasiit”. Külaliste seas valitses šokk, Olivia aga tõmbas väriseva Juku oma kaisru.
Tanel ei jäänud vait. Ta astus ette ja teatas kõigi kuuldes, et peret ei defineeri veri, vaid armastus. Ta tegi selgeks, et tema ema valik last mitte aktsepteerida ei muuda tema pühendumust Oliviale ja Jukule. Linda tormas alandatuna minema ning pruutpaari ümbritsesid toetavad sõbrad. Need fotod, mis hiljem tehti, ei olnud täiuslikud sellepärast, et kõik olid kohal – need olid täiuslikud, sest jäädvustasid tõde: peret, mis on ehitatud austusele ja lojaalsusele.
Kuud hiljem sai Olivia teada, et ootab last. See uudis tõi nende ellu veelgi rohkem rõõmu. Juku, kes oli vaimustuses ideest saada “suureks vennaks”, hakkas õhinaga valmistuma. Tanel aga kinnitas neile mõlemale, et nende liit jääb alati kindlaks, hoolimata sellest, millist kibestumust väljastpoolt tulla võib.
Lõpuks mõistis Olivia midagi sügavat: peret ei määra bioloogia, vaid armastus, kaitse ja hoolivus, mida jagavad inimesed, kes on üksteist valinud. Nad olid loonud kodu, mis põhines usaldusel ja tingimusteta armastusel – tõelise pere selle sõna parimas tähenduses.