90-aastaselt otsustasin ma inimkonna proovile panna. Maskeerisin end kodutuks ja astusin ühte omaenda supermarketitest – impeeriumi, mille olin pärast sõda ühestainsast nurgapoest üles ehitanud. Hetkel, mil ma sisse astusin, tundsin hukkamõistu torget: pilkavaid pilke, sosistavaid hääli ja juhatajat, kes nõudis minu lahkumist. Aastatepikkune ettevõtte ülesehitamine, töökohtade loomine ja tuhandetele elatise tagamine ei tähendanud midagi. Mõistsin, et minu impeerium oli välimuse, mitte iseloomu kuningriik.
Kuid siis tuli Lauri, noor administratiivtöötaja, kes kohtles mind väärikalt. Ta ei küsinud mu nime ega varanduse kohta; ta pakkus mulle lihtsalt süüa ja austust. Esimest korda aastakümnete jooksul tundsin ma lootust. Siin oli keegi, kes mõistis, mis on tegelikult oluline: lahkus, väärikus ja ausus – isegi siis, kui keegi pealt ei vaata. See hetk muutis kõik.
Teadsin kohe, et Lauri on teistsugune. Sellist kaastunnet ei saa osta ega õppida – see tulenes kogemusest, võitlusest ja teadlikust valikust. Hiljem avastasin hoiatuse tema mineviku kohta – noorpõlve karistusregistri – ja kartsin, et olin eksinud. Kuid kui ma talle sellega vastandusid, tunnistas ta kõik üles ilma vabandusteta ja selgitas, kuidas vanglas veedetud aeg oli vorminud teda meheks, kes kohtleb teisi kui inimesi, mitte kui objekte. Tema ausus, alandlikkus ja iseloom veensid mind, et tema ongi minu tõeline pärija – mitte rahas, vaid väärtustes.
Seistes silmitsi oma ahnete sugulaste ja privilegeeritud perekonnaga, tegin otsuse. Kirjutasin oma testamendi ümber ja jätsin Laurile kogu oma varanduse, ärid ja omandi. Mitte isiklikuks kasuks, vaid sellepärast, et tema teadis, kuidas austada inimlikkuse pärandit. Jälgisin, kuidas omandihimu põrkas kokku väärikusega, ja mõistsid lõpuks: veri ei määra pärandit – seda teeb kaastunne.
Asutasin Reinu Inimväärikuse Fondi, mis keskendus näljaste toitmisele, kodutute majutamisele ja uute võimaluste andmisele neile, kelle ühiskond on unustanud. Panin Lauri seda juhtima, teades, et minu elutöö elab tema kaudu edasi. 90-aastaselt avastasin ülima tõe: rikkus kaob, võim hääbub, kuid lahkuse pärand jääb – ja elu mõõdet ei võeta selle järgi, mida sa võtad, vaid selle järgi, mida sa annad.